Nädala album: Rindereporteri laulud, kerged ja rasked ühtaegu
PJ Harvey “Let England Shake”
(Island)
What if I take my problem to the United Nations?
Esimese maailmasõja veteran Ernst Jünger on kirjutanud raamatu “Terastorm”, kus ta kirjeldab neli aastat kestnud kaevikusõda ja igapäevaseid õudusi rahulikus, napis stiilis. Imetabased surmast pääsemised ja argised jubedused on edasi antud vaid katkendlike fraasidega, millele annab tooni kuiv huumor ja pöördumatu fatalism. Surma tuleb minna siis, kui on aeg, ehk nagu laulab siin plaadil PJ Harvey: “as we, advancing in the sun, sing death to all and everyone”.
Jah, PJ Harvey uus plaat on sõjast ja kirjutatud samasuguses napis ja lakoonilises stiilis. Õigemini, mitte sõjast, vaid “suure sõja unelmatest”, milles PJ Harvey arvates vaevleb suurriigi kompleksiga väikeriik Inglismaa, kelle commonwealth tappis pärismaalasi kõikjal üle suure planeedi. PJ Harvey laulab mõttetust sõdimisest ning silme ees kangastuvad pildid Ernst Jüngeri ja tema saatusekaaslaste elust, kuni eelviimase loo esimeste ridadeni “people throwing dinars to the belly dancers”. Siis saab selgeks, et tegevus on kandunud Lähis-Idasse ning vihjatakse Inglismaa osalemisele Iraagi ja Afganistani puhastusoperatsioonides. Kuigi Inglismaal on formaalselt rahu, on Inglismaa siiski sõjas ja PJ Harvey on selle tõelise ning sümboolse sõja rindereporter. Patrioot, kes südamevaluga vaatab oma kodumaa moraalset allakäiku.
Juba enne sedasama eelviimast lugu “Written on the Forehead” viitab PJ Harvey mitmel korral sellele tõelisele, tänasele Inglismaale, kes ei suuda mineviku kuulsuseuimas olles peeglis otsa vaadata oma uuele multikultuurilisele näole. Näole, millele annavad juba oma jooned nii islamimaailm (plaadi fantastiline avasignaal, katke loost “Istanbul (not Constatinople)” ja Said el Kurdi katkend loos “England”) kui kariibid (Niney Holnessi “Blood & Fire” loos “Written on the Forehead”). Kunagistest orjadest on saanud kaasüürnikud, ning Inglismaa peaks ärkama oma unest (“the West’s asleep, let England shake”) ning tunnistama, et maailm on muutunud. Eitamine viib selliste perverssusteni nagu näiteks UK metal-bänd Imperial Vengeance, kes on kogu oma imago ehitanud üles suure Britannia suurtele sõjalistele võitudele kolmandas maailmas. Shoot you, sir.
Kõik see taust oleks täiesti mõttetu, kui muusika poleks mainimist väärt. Peab aga tunnistama, et PJ Harvey ja tema tänaseks selgelt välja kujunenud kuriteokaaslaste lähim ring (Mick Harvey ja John Parish) on suutnud teha plaadi, mis seob kokku smithsliku kitarrinostalgia, kümnesse tabavad sämplid ja Albioni romantilise lüürika, mis ehk kohati meenutab näiteks Pete Doherty viimast plaati.
“The Words that Maketh Murder” on nii terav poliitiline (ent mitte politiseeritud) mõistulugu, et sähvab nagu piitsaga üle näo ning jätab sind järgmist hoopi igatsema. Kerge ja raske ühtaegu. Lisage sellele klaver ja falsett “On Battleship Hillis”, purustav lõpulugu “The Colour of the Earth” ja lugematud teised momendid, mis tuletavad meelde, miks me seda muusikavärki üldse armastame. “Let England Shake” pakub selle maagilise momendi, kus kõik klikib ühtäkki omale kohale ja tulemuseks on tervik, mille kirjeldamisel on raske sõnadelt abi leida.
Ja kuhu selles kõiges paigutub Eesti? Meie poisid kaitsevad maailma rahu ja Eesti muusika teravaim poliitiline sõnum on “Hopapparei”. 10
