Mulle meeldis väga juba Toe Tagi “Kõik on formuleerimise küsimus” ja meeldib ka Genka ja Paul Oja uus album kindlasti sama hästi. Muusikamustril ja mõttelõngal on sama lõim, kui rahvakunsti keeles väljenduda. Ja miks ka mitte väljenduda, „Ussisood“ kuulates on selge, et mehed ise ka rahvakunsti lättesse ei sülita.

See, et tegemist on andekate ja küpsete muusikutega, peaks nüüd kõigile selge olema. Genka kasutab keelt nagu Mozart noote ja Paul Oja muusikakangas on lihtne, rikas ja täpne nagu Liivi luule.

Minu meelest on mõlemad albumid võtnud ette julge ontoloogilise ristiretke kaasaegse inimese hingeellu. See on huvitav.

Kogu uut albumit läbib postapokalüptiline psühhoos, selline viimsepäevajärgne pohmakas. Omamoodi on see kohal nii lihtsakoelises mures klubikülastajatest suksude vanuse pärast, ilusa keha ja inetu näo konfliktides, „Talipruudi“ ja „Ussisoo“ suurepärastes ekstaasides, kui ka „Neofööniksis“, mille refrään selle psühhoosi põhiküsimuse ka sõnastab: “kas nüüd on siis tõesti kõik?” Väga eluterve kõik-on-perses-vaatepunkt minu meelest: olla pikali maas, kui sind pekstakse – kusjuures asja pärast – ja vaadata ja mõelda, mis sinust on saanud. Ega maailm ei lõpegi nii, et päike kustub ja südamed seiskuvad. Maailm lõpeb nii, et ei saa arugi. Ja neofööniksil seal maas on veel vaat et parimad võimalused seda lõppu märgata. Teistel tuleks tunda muret hoopis näiteks selle üle, et kui peaks lunastus tulema, et kas me ta ära tunneme või jääme duši alla omamoodi-samamoodi laulma.

Formuleerimise küsimuse album väitis, et “ma arvan kõik saab korda, aga tegelt ei saa”. Uut albumit kuulates tundub, et mingil üllataval ja veidral moel on saanud ikkagi korda.

Ja naljakas oli see, kuidas Ines albumil kohal oli - nagu juhuslikult stuudiolauale jäänud ja aegajalt silma alla või pihku sattuva ajakirja kaanetüdruk.

Äkki ma rääkisin nüüd liiga vähe muusikast või hiphopist, aga eks meil kõigil ole omad obsessioonid, eks igaüks läheb lolliks omamoodi. 9/10

REIN PAKK