Queens of the Stone Age

“The robots are back,” tõotas Josh Homme (vokaal, kitarr) paari aasta eest bändi uut, bluusist kaugenevat olemust iseloomustades. “...Like Clockwork” on ühest küljest kindlasti tagasipöördumine juurte – sajandivahetuse aegsete meistriteoste “Rated R” ja “Songs for the Deaf” transikeskse atmosfääri ja tunnetuse juurde. Aga nii nagu ühte jõkke ei saa astuda kaks korda ning maakerale tiiru peale teinud rändur ei naase koju sama iseendana, on ka QOTSA nüüdseks üks teine, väga palju kogenum ja ka kannatanum bänd.

Võib-olla oligi selleks, et sundida Josh Homme’i ja sõpru sedavõrd täiuslikku plaati tegema, vaja nii kogemusi kui ka kannatust – nii eelmist, keerukat ja mõistetamatut albumit “Era Vulgaris” kui ka seiklemisi supergrupiga Them Crooked Vultures –, sest tulemus on tõesti katartiline, ehkki ei pruugi “tööle hakata” esimesel kuulamisel, nõudes lihtsalt heast raadiorokiplaadist terake rohkem süüvimist.
Tasu on vääriline, sest tegelikult on kõik “...Like Clockworki” lood hunnitud, iseseisvad taiesed, pakkudes albumiks koondatult ometi tummist kulgu. Muidugi on selles oma “süü” poole salvestamise pealt asendustrummariks värvatud bändiankrul Dave Grohlil, ilmselt ka teistel külalisesinejatel Nick Oliverist ja Mark Laneganist Trent Reznori ja Elton ­Johnini, aga liimiks, mis kogu seda kirevat tunneteküllust hõllandusest sarkasmini, romantilisest spliinist ihuliselt raputavate raevuka müra laviinideni koos hoiab, on ikkagi Homme’i vokaal ja mõistatuslikud laulutekstid.

Avalugu “Keep Your Eyes Peeled” trambib klaasikildudel, hoiatades-lohutades mõttega, mis võtab kokku kogu albumi: “Jumal tänatud, miski pole nii, nagu paistab.” Nauditava kitarrikäigu ja kena vokaalse akrobaatikaga “I Sat by the Ocean” on tunduvalt reipam. “The Vampyre of Time and Memory” lootusetu meeleolu, kui mitte teema, haakub oivaliselt Boneface’i kaanekunstiga. “If I Had a Tail” on keel-põses- (või ka kõrvas) -tantsupala, mis juhatab sisse albumi vahest kaasalauldavaima loo, mastaapse “My God is the Suni”. Reznori osalusega “Kalopsia” pendeldab iluleva tundelisuse ja imekauni lärmi vahel, nagu ka paljude külalistega “Fairweather Friends”. Valimiku humoorikaim pala “Smooth Sailing” tuletab meelde bändi algusaegu. “I Appear Missing” oma suurejoonelise orkestratsiooniga rõhutab tekkima hakanud muljet, et QOTSA on mõnes mõttes tänapäeva The Beatles ning mõtlik-unelev nimi- ja lõpulugu lihtsalt üks väga vaikne, habras ja ilus laul. 8/10