NÄDALA ALBUM: Roisin Murphy. “Ruby Blue” (Echo)
Mul pole ühtegi Moloko plaati iial olnud. Aga peas ja arvutis on “Sing It Back” ja “The Time Is Now”. Kaks Roisin Murphy ja Mark Brydoni omaaegset hitti, kallakuga pigem nutika tantsupopi poole. Minu jaoks igavesed painajad, optimismihoogude ootamatu ilmumise ja lahkumise taustaheli.
Nüüd on beibartist iseseisvunud ja leidnud väärika kaastöölise veidrikust bigbändi-, toidu- ja raamatusämplerdaja Matthew Herberti näol; ja see on tõega paljulubav koostöö. Ei taha üldse liiga teha Dani Sicilianole ja Jamie Liddellile ja kes need Herberti plaatide senised lauljad olid, aga Murphy sobib siinsesse ootamatute koostisosadega kompotti hinnaalandusteta. Nagu virsik. Või kaua oodatud superstaar.
Ka produtsendi jaoks on see, oma meetodeile truuks jääv materjal ilmselt oluliseks hüppelauaks mainstreami poole. Mõtlen üldtuntust. See ei pruugi jumala eest halba või mandumist tähendada; harva on iseenesest justkui laiatarbe-albumil kuulda sedavõrd veidraid, tundmatu päritoluga, kuid põhjendatud, kahtlusi mitteäratavaid, selge loogikaga korrastatud helisid.
Futuristlikku üldmuljesse lõikuvad pidevalt retroelemendid, näiteks surematu Rhodesi-sound ("Through Time"). See laul meenutab vanaaegset Ameerikat. Nagu laulaks mõni Carly Simoni või Joni Mitchelli sõbranna. (Barbra Streisand pole ka tegelikult mõnel hetkel kaugel). “Dear Diary” sisaldab näiteks doosi vanaaegset funki. “If We´re in Love” on hästi tehtud, vähemaneerne r&b (vabandan, mul on selle stiili uuemate ilmingute suhtes teatud süüdistusi). Keset plaati kõrgub “Sow Into You”, monumentaalne lugu, milles herbertlikud trikid puhkpillitöötlustega ja Murphy hääl liituvad millegiga, mis on nagu Carl Orffi “Carmina Burana” üks põhiteemadest; ja samas sulab sellest välja võimas, r&b tööriistakasti sobiv rütmipõhi. Muusika komponendid, mis peaksid olema teatud tähtsuse järjekorras või perspektiivis kuulaja suhtes, on kogu albumil natuke nihestatud, kuulake või trumme loos "Ramalama (Bang Bang)". Herberti puhkpillikasutus on suhteliselt isepäine, pigem löökpillilikele minifragmentidele tuginev. Klahvpillid on tavalisemad ja kandvamad, rütmide valmistamisel on kasutatud ilmselt väga ebatavalisi võtteid. Võibolla pole plaadi eksperimentaalsem lõpukolmandik nii efektne, kuigi seal on rohkem müra ja isegi kitarre.
