See on väga helge album – kui kasutada sõna “helge” tähenduses “lämbe, leitsakuline”. Kirjanik Lauri Sommeri muusiku-mina võltsimatult naivistlik, ürgsõltumatu folk on lämmatav nagu palavikus üksiklase tuulutamata, üleköetud kambrike, uljalt ebaprofessionaalne esitus koos köögitaburetimaigulise helindusega pealetükkiv ja piinlikkuseni intiimne. Üldmotiivi või läbivat meeleolu “Ibipaios” pole, kui kuulaja just outsider-kunstile omast nihestatust meeleolukaks ei pea. Ja väide, nagu poleks ebaühtlaste köögilaulude põimiku kujul tegemist lo-fi’ga, mõjub purkipüütud pillimänguapsude, möödalaulmiste ja keskkonnakrõbinate juures jampslikult.

Kui nood tegurid ei peluta, võib Kagot nautida küll. Esmapilgul lausetniline “Lätsi läbi Võmmorski” muutub tema interpretatsioonis trip report’iks, ilulev “Ehitage uus maa” mõtluspõhise vaimurevolutsiooni lahinguhümniks, dadaistlik “Meis on see viimne laul” müstilise, diagnoosimatu tajutõve projektsiooniks ning salakaval “Mallega” vana lastelaulu geniaalselt imelikuks dekonstruktsiooniks. Kõige raputavam toime on siiski kass Iivula osalusega “Sairon maironil” – J. Jaigi 1932. aasta näidendist leitud rõikatõmbamis-mängulaulul, millest Kago töötluses saab veidi õudne, ebamaise õhustikuga loits, mis samastab autori icaro’t leelutava Peruu curandero’ga ja üldse kõigi šamaaniandi (või -taaka) kandma määratutega. 8/10