Nädala album: Sillerdav karusselli-rokk
Animal Drama “Animal Drama”
(Stereotunnel)
Nüüd, kui Eplik on kaevunud kammerdžässi võlvide alla, on esile astunud koolkond värskeid võrseid, keda võiks esimese hooga süüdistada eplikismis, kuid kes teise laksuga siiski paistavad kandvat oma tõrvikut. Tartu bänd Animal Drama on vaikselt, aga kiirelt end üles töötanud hääletoruna, mis võib pluss- ja miinushäälte lühises endale päris laia tee sillutada.
Kõrgehäälne, rõhutatud emotsioonivärelustega Fredy Schmidt on oma hääle andnud ka tulevikulootuse Laika Virgin avasinglitele, mis osutab, et toon on õhus ja algallikaid tasub otsida siitsamalt plaadilt, mis ongi suures osas Fredy nägu ja tegu.
Pingutatud pole kõikehaarava seisukohavõtu nimel, aga kokku on kinnitatud tihe laulik hoogsat ilu-rokki, tsutsuke emolikkust üle trumpavaid tundepööriseid ja toimivaid, värvikirevaid meloodiaid. Üllataval kombel võtavad plaadi meeleolu ehk kõige paremini kokku kaks instrumentaalpala: peadpööritavalt mahlakas ralli “Keskküte” ja imeilus võtmekoht leebema külje pealt – “Märtsihurraa”.
Päris tilku takistavad püksi tulemast paar ingliskeelset täidist, mis meenutavad, et plaat on samavõrd ka bändi enda ajaloo perealbum, mitte ainult kuulajate ideaal-tinktuur. Muret tekitab ka viimase-minuti plaadiümbris, mis ei heida soosivat valgust ei bändile ega sisule, vanad-head lüüriksid oleksid siin rohkem kui omal kohal.
Kui aga osata ainult sisu hinnata, siis selle aasta üks mahlakamaid koduseid kitarripopi plaate ongi siin. 8
