Taak “Rist viletsuse teel”

Heavy metal’i kohta kehtib üks kuldne lause – either you get it or you don’t. Miks enamik seda stiili tunnistada ei taha, on seetõttu, et metal tegeleb täiesti ennastsalgavalt “naeruväärsete” teemadega, mida tänapäevases elus ei peeta piisavalt tõsiseks, sest need pole “reaalsed”.

Mis on see reaalsus, mille külge nii väga klammerduda? Tööflirt, pangalaen, palgapäev, kaskokindlustus, feissbukk, alluvussuhted ja ühiskondlik positsioon? Totaalne jama ju. Vahel tahaks küsida, kuhu on argielust kadunud fantaasia, maagia, see seletamatu miski. Kahjuks ei ole nõiad ja võlurid enam kuningate nõunikeks, mitte sellepärast, et nende nõu majandusanalüütikute omast kuidagi ebatäpsem oleks (kardan, et vastupidi, ausalt öelda, kui praegust praktikat vaadata), vaid sellepärast, et meid on vallutanud mingi teist tüüpi, protestantlik tegelikkus, mis tapab kõik intuitiivse ja jätab alles powerpoint-presentatsiooni meie eludest.

Taak esindab kõike muud – metsikut fantaasialendu, kannustatud paranoiateooriatest ja sisalikmeeste vandenõudest, mõjutatud ulme- ja okultkirjandusest. Sõnad lähevad julgelt väljapoole Kaari Sillamaaa kunagi kehtestatud 200 nimisõna piire eesti lüürikas, tuues mõjudena teiste seas välja selliseid nimesid nagu Alan Moore (jess!), Philip K. Dick, Aleister Crowley ja teised. Mida veel tahta?

Taak on oma kolmanda plaadiga sisenenud mingisse teise aegruumi, müstilisse paralleelreaalsusse. Taak mitte lihtsalt ei refereeri ümbritsevat maailma lapsetasandil (à la “ma vajan sind, sa vajad mind”), vaid lisab sellele omalt poolt juurde terve oma maailma – veidra, ebamugava ja intrigeeriva.

Muusikast ka peaks rääkima. Minu meelest on doom-metal-klassikutega võrdlemine õigustatud, aga pigem on uus Taak heavy metal selle klassikalises mõttes, meenutades (võib-olla tänu eestikeelsetele sõnadele) kohati isegi T-Klaasi oma operetlikkuses ja vana Singer Vingerit keelekasutuse poolest. Metal’i-maailmas võiks võrdluspunktiks ehk olla Grand Magus, kes duumimeestena endas selle puhta hevi pisiku ühel hetkel üles leidsid.

Piret Räni plaadikujundus on lausa absudrselt hea – naivistlik mingitel ürgusundite motiividel maalitud pildikogu, kaanel laiutamas mütoloogiline liba-põhja-konn. Kui teil ei hakka kummitama avaloo “Linnadesööja” lõpus keerutav viiulikäik, on teil midagi viga. Hiljem võtavad teatepulga üle “Olgu mürgitatud meie algatus” (kuulake lõpu kidrakäiku), “Sümbolpimedus” tõsiselt raske põhirifiga ja ood eesti kaamosele, “59 kraadi põhjalaiust”. Nende vahele jääb rida episoode Mart Kalveti supervokaaliga ette kantud metafüüsilist draamat, saateks üks hea kidrakäik teise järel.

Eesti aasta heviplaat? Kui mitte, siis peavad teised ennast nüüd küll kokku võtma. Kauba peale saavad plaadi eriväljaande ostjad lühiulmejutu “Sügelisnõia kingitus”, mille on kirjutanud Laur Kraft ja milles korduvad mitmed Taaga lüürika motiivid. Huhh. 9/10