Black Sabbath “13”

Is this the end of the beginning or the beginning of the end? Nende ridadega algab see plaat ja sarnaselt otsivad siit plaadilt vastust ilmselt paljud. Põhiküsimus ilmselt on: kui palju on selles kõiges Kormoranide-sarnast nui-neljaks-kammbäkki? Negatiivse fooni lõid järjest valjenevad tülid algse trummari Bill Wardiga “tingimuste” (loe: raha) üle, mis lõppesid sellega, et trummarit ametliku koosseisu osana siin märgitud polegi. Samas on Tony Iommi aastakümnete jooksul ikka ja jälle ennast tõestanud sellise surematu rifimeisterina, et ta võiks muppetitega koos ka doom’i-bändi teha ja ikka oleks cool.

Kohe on selge, et kõik siin tahab meid viia tagasi Black Sabbathi kuldaja ja esimeste plaatide juurde. Ring saab täis plaadi viimaste nootidega loos “Dear Father”, mis lõppeb vihmasaju ja kellalöökidega, nagu algas Black Sabbathi omanimelise debüütplaadi avalugu aastal 1970.

Ka struktuuris on nad jäänud endale kindlaks – vinüüli A-poole lõpus on nende põhiplaatidel alati olnud ballaadi moodi vaiksem lugu ja nii ka siin, “Zeitgeist” pole küll nii hea kui “Planet Caravan” omal ajal, aga võiks vabalt asuda algusaastate tugevas seltskonnas. Aga muus osas ... riff rifi otsa on siin plaadil mürisemas kõrvade vahelt sisse juba avaloos, kaheksaminutises “End of the Beginning’us”, ja ka Ozzy laulab nii nagu vanasti, kõlades justkui kõhukinnisuses vaevlev kärbseseenelaksu all härjapõlvlane, kellel südames pakitsemas mingi salakaval sigadus.

Teiseks looks tiiserina varem välja antud “God is Dead” (igati Sabbathi-hitt) ja sealt edasi peab tunnistama, et mitte korrakski ei jääda uimerdama, kuigi plaat on üsna pikk, pea tund, ja koguni viis lugu üle seitsme minuti märgi. Meeldetuletus ajast, kui veel viitsiti teha ja kuulata keerulisema struktuuriga muusikat. Milline kergendus, et pole piinlik, vaid võib vanadele lemmikutele julgelt kaasa elada. Come to the sabbath. 9/10