Nädala album: Suursugune visuaalalbum

Beyoncé “Beyoncé”
(Parkwood Entertainment/Columbia)

Mõned punktid seoses Beyoncé ootamatult ilmunud hiigelteosega.

1. Visuaalalbum. Esimese sellise, kus muusika ja liikuv pilt ilmusid koos (CD+DVD), andis aastal 2001 välja Walesi psühhedeelne rokkbänd Super Furry Animals (album “Ring Around the World”). Underground’is ilmub selliseid teoseid aeg-ajalt ikka (nt Animal Collective, Beach House) ja eelmisel aastal ilmus üks visuaal-album isegi Eestis – plaadifirma Trash Can Dance välja antud Meditatsiya “Videniya”. Nii et visuaalalbum pole midagi enneolematut, kuid tõenäoliselt läheb sedasorti tootega ajalukku just Beyoncé. Sellise kaliibriga megastaar pole varem visuaalplaati ilmutanud. See jääb meelde, see on sündmus. Beyoncé teos – tund ja 17 minutit – on uhke luksusese. Valmistatud meeskonna ja büdžetiga, millega võiks Eestis kümme aastat mõnd telesarja ja viis mängufilmi toota.

2. “Ma näen muusikat,” põhjendab teose käivitavat jõudu Beyoncé (vt selgitavat videot “Self-Titled” Part 1. The Visual Album”), ning eks me kõik, sarnaselt temaga, näeme muusikat. “Beyoncé” on aga erakordne võimalus lülitada välja kuulaja fantaasiad ja silmitseda neid fantaasiaid, mida proua soovib, et me näeksime. Kuigi ma hindan väga kõrgelt kogu videoosa – eks ta on visuaalselt lopsakas ja pingeline, turistlikkudest lihtsamatest ülesvõtetest hüperstiliseeritud grandioossusteni –, tundub mulle siiski põnevam seda muusikat ise “vaadata” (s.o ainult kuulata). Tõenäoliselt mind lihtsalt huvitavad muusikalised detailid rohkem kui pildilised. Ja eks see enda fantaasiates kuulamine ja kulgemine ole pärast Beyoncé fantaasiate ülevaatamist mõnevõrra raskendatud. Juba seetõttu, et rõhuva osa ajast on kaamera (peaaegu) paljastel tagumikkudel. Ei pühi neid pilte vaimusilmast nii hõlpsasti midagi.

3. Eraldi tuleks tunnustada, kuidas hiidtähed Beyoncé ja oma möödunudaastasel plaadil ka Kanye West otsivad muusika kaasautoriteks ja produtsentideks tegelasi tundmatute ja uute tegelaste hulgast. Eksperimenteerimine, uue otsimine – mõistagi laiemalt vastuvõetavas ulatuses – on nende püüe, mitte lihtsalt David Guettale, Calvin Harrisele või Aviciile helistamine ja stuudioaja bronnimine. Kanye plaadil tegid teiste hulgas kaasa noored elektroonikud Hudson Mohawke, Lunice Brodinski, täiesti tundmatud Arca ja Gesaffelstein. Beyoncé on Timbalandi, Pharrell Williamsi, Ryan Tedderi kõrval stuudiosse kutsunud (kokku salvestati plaadi jaoks 80 lugu!) sündi-indi-bändi Chairlift liikme Caroline Polacheki, Sia ja plaadi peamine produtsent on keegi täiesti tundmatu Boots. Kireva produktsioonimeeskonna ja lugude juures on kogu heliline pilt ootamatult ühtlane – post-dubstep elektroonika jäljed, pop- ja soul-ballaadid, disko ja stripifunk moodustavad komplekti. Või on mu kuulmismeel juba pildist ära nüsitud, seoses pildis läbivalt ülesastuvate (peaaegu) paljaste tagumike ja Beyoncé keerukale lapsepõlvele osutava karikaga? Kas esialgu nähtud pilt muutiski kõige selle mu jaoks ühtlaseks? Beyoncé allutas ja vallutas mu fantaasiameeled? 9/10