Happekurgi hooaeg on alanud. See trip pole teil mingi Sharm El Sheikhi tšarter, kuhu soliidsed pooljuhid oma peresõpradega lipsu lõdvaks laskma, õlut libistama ja kohalikega laiama sõidavad. Pole kõik-hinnas mugavustega pakette, froteerätikust luikesid ega snorgeldamist. Ainukesed värvilised korallid on alateadvuses, milles võib küllm mask ees, urgitseda. Jumetava päikesepaiste asemel on siin kõrgema astme päikesepiste, mis viib silmanägemise ning paneb ümber oma telje keerlema. Poisid, kas teie vanemad ikka teavad, millest te laulate?

Badass Yuki soontes möllab tugevalt 80ndate lõpu ja 90ndate alguse Madchesteri keemia – Happy Mondays, Inspiral Carpets, Paris Angels, Mock Turtles ja kõik need teised rohkem või vähem kottis pükstega häbitud tantsulõvid. Härduse ja nostalgiaga meenuvad ajad, mil inimesed jätsid oma igapäevatöö, et pühendada end 24h muusika taktis kõikumisele ning erinevate teadvust avardavate substantsidega eksperimenteerimisele. Badass Yuki kuttidel on küll kitsad püksid, aga see ei takista neid võtmast indie-kitarre ning liimida sinna külge naksuvaid tantsubiite ja peadpööritavat happepoppi. Näiliselt lohakas ja must, “halva” saundiga produtseering; distantseeritud, närvilised ja pingul vokaalid, mis kord kaeblevad, kord hooplevad; teravalt kriipivad analoogsurinad ja -sisinad täidavad debüütalbumi sellisest energiast, mille puhul pole tähtis, on see positiivne või negatiivne. See on elekter ja särtsu saad sa igal juhul. Reisi magusaimad kuulamisväärsused on kindlasti need, kus korralikku käimatõmbavasse popmeloodiasse sõidab sisse vinguv, kakofooniline, kriiskav psühhedeeliakitarr või mürasünt, mis kappab oma ettearvamatut teed nagu pea kaotanud peata ratsanik. Tantsumonstrum “Jacques Lacan on CSR”, oma olemuselt lihtne ja ülev indie-hümn “Roller Coaster Town”, noorte (ja ka vanemate) tüdrukute hullutamissingel “Changeling” või siis kollase “Ilu” kasseti aegsele Röövel Ööbikule kummardav “Downtown Revisited”. Mis higipulli otsaette toob ja siseorganites maavärinaid tekitab, on aga kindlasti plaadi lõpulugu, viieteistkümne minutiline “Vibrant Dreams”. Suurekaliibriline eksperiment manab silme ette kõige halvema tegelase, Bad guy suure algustähega, silmini sünteetikat täis topitud kurja geeniuse, kes istub hiiglasliku puldi taga, et universum prootoniteks lasta.

Pole paha kingitus vabariigi aastapäevaks. 7