Nädala album: Teemanttäht soovib oma tõelist palet näidata
Beyoncé “4”
(Columbia)
Kunagi tulevikus ütleb Beyoncé Knowles kindlasti, et tegi selle plaadi iseendale. Võib-olla sellepärast, et teiste arvates on “4” tema kõige nõrgem album. Aga võib-olla sootuks sellepärast, et tema enda teada on siin, neis 12 laulus, olemas “päris” Beyoncé.
Ma ise pole kunagi suurt teada tahtnud, milline Beyoncé päriselt on. Ta on minu jaoks hologramm, videosignaal, digigruuviga Photoshopi-diiva. Kui nimelt see gruuv tema lauludest ära on võetud, pole ma viitsinud eriti pikalt kuulata. Aga seda veidramat mõtteainet on need tema ballaadid andnud. Kui selline robotlik fiktsioon nagu Beyoncé lilleõiena siiruse suunas avaneb, siis mis seal õieti näha on? Mis värvi on eimiski? Kuidas lõhnab pettekujutlus? Tore, ja nüüd on meil selliste küsimuste tarvis terve plaat.
Esimesed neli laulu on kõik ballaadid. Tulevad “Purple Rain”-kitarriga softcore “1+1”, monumentaalsete tundetoonidega “I Care”, too natuke Phil Collinsi säilitusaine-soul’i meenutav “I Miss You”… “Best Thing I Never Had” on ehk natuke liiast – selliste laulude saatel läheb tavaliselt mõnes filmis suur laev põhja.
Ei, “4” on tegelikult varieeruv plaat, seda küll. Paar retrolugu (“Rather Die Young” ja “Love On Top” vaatavad vastavalt Nixoni- ja Reagani-aegsesse popsouli) tulevad üsna ligistikku ning siis kergelt MIA-vaimulise kõlalise overdrive’iga “Countdown” ja “End Of Time” päris järjest. Eriti tollest teisest tahaksin teile mõni teine kord pikemalt rääkida, aga hetkel – plaadi kui terviku kontekstis – pole see kõige tähtsam. Ja pole kõige tähtsam ka see, kui ma nüüd ütlen, et Beyoncé laulab siin igal pool, ka kehvemates lauludes, erakordselt hästi. Mida tähendab “hästi”? Miks see meile korda peaks minema? Beyoncé kõige kaalukam sõnum maailmale on see, et enam pole tema kui popstaari väärtus lihtsalt turuväärtus, funktsionaalne, nõudmise-pakkumise suhte tulemus. Ei, see tema väärtus on olemuslik ja sügav ja meil tuleb see avastada. Aga popmuusika toimib üllatuslikult, ootamatult, ebaloogiliselt ikka vaid oma olemusliku väärtusetuse tõttu. Alles siis tabab ta meid ootamatult ja me üllatume, käitume ebaloogiliselt, obsessiivselt.
Selle plaadiga pole aga palju muud teha kui imetleda – seda häält, toda helifragmenti, kõiki neid stseene, kuidas õnnelik naine oma armuhõllanduste klišeid kalliskividena ritta seab... Seda imetlemist pole raske ette võtta ja see on meeldiv. Paneme silmad kinni ja tunneme käe all tema siidi ja sametit, hingame sisse parfüümi, nagu oleks see muusika, ja unustame minugi poolest muusika enese hoopis. Ehk kui lihtsalt öelda, siis mina ja teie ütleme Beyoncéle “leedi”, kui teda kohtame. Beyoncé, täiuslik naine, naeratab ja meil hakkab kõhe enne, kui jõuame neljani lugeda.”4” seisab siinsamas lauaserval, kiirgab soojalt, aga mitte eriti südamlikult. 6
