NÄDALA ALBUM: Tehnitsistlik crooner-pop vaatab peeglisse

Mart Avi

“Humanista”

(martavi.bandcamp.com)



“Theorem HUM4 – A self-aware system can be self-aware even if it does not have any output mechanisms.”

Nii kõlab üks postulaat Mart Avi uue plaadi vahel asuvast kümnepunktilisest “Humanista” manifestist, mis üritab kaardistada teadvuse ja eneseteadvuse suhet ja piire. Loetu sobiks justkui nii masinale, või laiemalt kõigele kunstlikule (This album has self-awareness, ütleb esimene fraas), kui ka inimesele, artistile. Idee poolest toimiv paralleel, aga päriselt?

“Humanista” on masinlik alates helidest ja Avi hääle kuvandist ja lõpetades loonimedega nagu “Newman” (seostub mulle siin pigem garynumanliku positroonilise inimese kui Paul Newmaniga), “Digital Glass Dream” või “Automaton”. Kui me näeme siin Avi muundumist masinaks, siis kust võiks otsida seda inimlikku kontrasti, millest sünniks masinatega dialoogis metafoor? Plaadi nimi on küll humanista, viide humanistile või siis humanistlikule parteile, aga kõnealune humanism jääb pigem lubaduseks või väreluseks. Kaugeks ja sama külmaks kui tähed taevas, mille valgus on meieni jõudnud ammu pärast nende surma.

Tähed “Humanista” manifestil jäävad samuti kohati kaugeks – pruunid tähed pruunikal taustal –, et suruda talveunne meie lugemistempo ja toetada vaimselt manifesti tserebraalseid keerdkäike, mille kurve kiirema lugemisega ehk välja ei võtakski. Font ja koloriit tunduvad hoiatavat: see pole mõistmiseks.

Just selles kontekstis muutub mulle kõnekaks see neljas fraas, sest ilmselt näeb Avi ennast just sellisena – autonoomselt eksisteeriva suletud süsteemina, mis ei vajagi oma eksistentsiks ei sisendit (kompromissi mõistetavuse raskel teel) ega väljundit (mõistmisest tulenevat tunnustust). Mõistmist üldse. Ta ei lase ligi ja tahab meid veenda selles, et tal on ükskõik ka see, kas keegi teda kuulab. Self-aware? Tõsi. Avi muusikat oleks vale kirjeldada teisiti kui iseteadlikku. Teadmine on privileeg. Selgitamine on nõrkadele.

Humanismi teine manifest aastast 1973 (Paul Kurtz ja Edwin H. Wilson) ütleb muuseas: meid ei päästa ükski jumalus, me peame päästma iseend. Humanismis ei ole jumalaid kui selliseid, ja selleks ideoloogiaks on võimelised ainult need, kelle süsteemid on samuti autonoomselt toimivad. Ma tahaksin end küll lugeda sarnaste hulka, aga sisimas kahtlen, kas ma sellesse klassi ikka päriselt kuulun. Mul on tunne, et ka Avi ise pole sisimas jumalustest päris prii.