Siin kohtame murtud südameid, eksistentsiaalseid sisekaemusi, kuid ka eufooriat ja kokkukuuluvustunnet. Neid viimaseid kohtab „Melodramal“ üllatavalt palju. Lood nagu „Green Light“, „Supercut“ ja „Perfect Places“ sobivad suurepäraselt hümnideks üksikutele teismelistele, kes selles staadionipopis tuge leiavad. Huvitavad on siin ka mõningad muusikalised valikud. Pean silmas „Green Lighti“ ja „Supercuti“ 90ndate house-muusikamaigulisi monotoonklavereid, mis muidu positiivse tekstuuri omajagu nostalgiliseks muudavad.