Nädala album: Tolmunud Mesipuu “Koger ja panter”
Eesti on nagu suur küla. Kui igas külas peab olema narr, šerif, habemeajaja ja prostituut, siis ka meie külas on olemas vajalikud ametimehed. Näiteks on meil olemas egüptoloog, loomateadlane, pornofilmitegija ja frankofiil. Meil ei ole küll näiteks oma postrock-bändi, küll aga on meil nüüd ette näidata igati hea hambumusega instrumentaalse roki bänd à la Earth ja Om – alumisest otsast raske ja surisev metal’iga piirnev rokk, mis mujal maailmas omab stiilide nimekirjas mingisugust hämarat sildistust sludge/drone/doom/post-metal või jumal teab mis veel.
Lihtne on Mesipuu muusikast rääkida selle kaudu, mida ta ei ole. Kuigi metal’ist mõjutatud (Electric Wizard kas või), aga mitte-metal. Kuigi instrumentaalne rokkmuusika, siis siiski mitte postrock. Seal, kus postrock laob oma emotsioonid minoore kasutades vaatamiseks välja, on Mesipuu lennurajad pigem mažoorsed, gruuvivad ja ... ausalt öelda etteaimamatumad kui enamik postrocki.
Ma kõrvutaks neid võib-olla Pelicani viimase albumiga, aga peab tunnistama, et nende kahe battle’is tuleb pelikanidel igatahes alla vanduda. Siin on kirjut värki märksa enam: loos “Rubiini tõsilihastumine” on appi võetud (nagu ma ümbriselt aru saan) kääksuti, või 11. lugu “Produtsendid ei pääse kõrgsagedustele ligi” viib kuskile ugri mütoloogiasse, ning neil hetkedel on Tolmunud Mesipuu ikka täiesti oma nägu. Kokkuvõttes ehk koos Talbotiga selle aasta kõige “pärisem” Eesti plaat.
Ainus, mida ma ei taba, on ülepingutatud vaimutsemine (koger ja panter? Saatana kivipurakas?), milles on liiga palju sellist vinnipuhhilikku pohhaidii-mentaliteeti, aga kuna lood on instrumentaalsed, siis pange lihtsalt silmad kinni, kui plaadi tagakülje keerate. Me ju räägime siin muusikast, lõppude lõpuks. 9
