Bändi oodatav rahvusvahelisus on ka nende komistuskivi – väga raske on eeldada, et ingliskeelset laulu, mis just täiesti usutavalt soontes ei voola, saaks peale veendunud välismaaihalejate enamikule kohalikele lähedaseks laulda. Kõlab klišeelikult, aga võib ainult unistada, kuivõrd hästi kõlaks album, või vähemalt mõnedki lood, eesti keeles.

Ewert Sundja koolitatud hääle omalaadne tuimus hakkab aga pärast paari esimest hoovõttu olukorda enda kasuks keerama ja lugudesse eluvärve sisse tilgutama. Nukrus muutub kohati kaastundlikuks ja valu kui mitte just lõikavaks (kes seda bändi fännidest ihkakski), siis vähemalt veidike pigistavaks.

Bändi põhijoon ja edu trump on aga tuttavlikkus; äratundmine meloodiates ja kõlades, teemad, mis tekitavad “tean-seda”-efekti, aga jäävad lugematute tsiteerimiste, surrogaatide ja eelkõige laiaulatusliku muusikauputuse tõttu tuvastamatuks. Tuttavlikkus on kindlasti võimas müügiargument, nõudlikuma seltskonna jaoks jääb aga selline kätteõpitud pool-lõbus folkimine leigeks, andes korra lootust ja usutavust, siis aga tasandudes hetketi nukralt anonüümseks H&M-indie’ks. Soov kunsti luua kumab läbi, aga tõeliselt vabaks kunstiks ollakse veel liiga praktilised. Usku heledamasse tulevikku annab kindlasti plaadi viimane pala “You Had Me At Hello”, mille originaalsematest kõladest ja pompoossusest võiks saada ansambli kaubamärk. See on ka hetk, kus leitakse lõpuks võti kauaotsitud maagia juurde. 6