Forgotten Sunrise “Cretinism”

Kolm aastat küpsenud jumal-teab-mitmenda albumiga äsja Saksa juhtiva elektroonilise muusika üllitaja hõlma alla pugenud Forgotten Sunrise on ühest küljest kultusartist (ja mitte ainult sellepärast, et tegutsenud üle 20 aasta), teisalt üsna omanäoline ja uuenduslik esineja. “Cretinismi” on koondatud kõik selle bändi toimivad aspektid algusaegade metal-mürast sulni süntesaatoripopi ja eksperimentideni ebatavaliste pillidega – kvintessents kõigest, mis on Forgottenist teinud omas nišis lugupeetud koosluse, millel piiri taga on austajaid rohkemgi kui ahtakeses Eestis.

Pole päris õige öelda, et siinne tumeda elektroonika kildkond kiratseb – üsna regulaarselt toimuvad sellised üritused nagu Beats from the Vault ja Röntgen, Trash Can Dance’i kogumikel leidub üsna pööraseid žanriuutjaid, nagu Error: Success või Cubus Larvik, siinsest kommast on sirgunud laiema haardega tegijad, nagu Sinine ja Evestus. Lõppeks mahub see kamp siiski ühte linnaliinibussi ära nii, et keegi ei pea püsti seisma: ülejäänud maailmaga kõrvutades ikkagi piisk meres.

Aga kui sellel fiktiivsel sõidukil oleks juht, oleks ta nimi ilmselt Anders Melts. Anders on Forgotteni loominguline, ideoloogiline ja organisatoorne mootor, bändi nägu, aju ja – eelkõige! – hääl. Too natuke kurjakuulutav, natuke robotlik, natuke Blixa Bargeldi (Einstürzende Neubauten) tämbriga sarnane hääl alustab tänavust kauamängivat aeglaselt, minimalistlikult, meditatiivselt ja naha-alla-pugevalt. Andersi hääles on selline sisendusjõud, et kõik, mis ta ütleb, tundub veenev ja iseenesestmõistetav. Kui puises inglise keeles kirjutatud pretensioonikatesse tekstidesse mitte süveneda, vaid tarbida vokaali ühena instrumentidest, toimib selle tundeline sümbioos süntesaatorite, löökriistade ja kitarriga ääretult kaasakiskuvalt. “Cretinism” on oivaline kulgemismuusika, nagu loodud kuulamiseks autoroolis või rattasadulas. Rabavaid üllatusi siin pole, Gerty Villo keskkonnamuusikalised vahepalad (“Escape” I, II, III ja IV) ning raevukamad kirepursked koos kriisete-möiretega saabuvad just siis, kui neid kõige rohkem vaja on. Kogu albumit läbib punase niidina Andersi iselaadne naljasoon, mis ei lase üldiselt süngel valimikul omaenda hämarusse üleni ära uppuda. Villa saab selle petlikult ujeda välimusega talle seljast igatahes kätte nii :wumpscuti: kui Clock DVA, nii Dead Can Dance’i kui The Prodigy austaja. 7/10