.

Kombinatsioon Siiri Sisaski suitsusest tämbrist ja teatraalsest esitusmaneerist teeb minust iga kord roti Skinneri kambris, elektroodid aju mammilaarkehasse torgatud — ainult et mõnukeskuse aktiveerimise kangi asemel pean litsuma plaadimasina käivitusnuppu. Kui Siiri järgmine üllitis poleks muud kui tund aega oigamist ja õhuahmimist, taustaks udupasun, kaifiksin arvatavasti sedagi. Peale selle meeldivad mulle minoorne metal ja võimsad tekstid parematelt poeetidelt nagu Juhan Liiv ja Helvi Jürisson, mistõttu arvustus ei pruugi olla objektiivne.

Kibedat kriitikat “Hommikupuu” suunas oli juba enne ilmumist kuulda sama palju või rohkemgi kui projektiga seotute tõotusi millestki ennekuulmatust; ühelt poolt kostis nurinat klišeeküllasuse ja hillitsetuse üle, teisalt lubadusi, et tegu pole labase pop-, vaid üleva rokkalbumiga; kes võrdles raadiosinglite muusikat Nightwishi, kes My Dying Bride’iga. Õnneks seisab “Hommikupuu” materjal piisavalt hästi enda eest ka ise — julgen arvata, et neile, kellele Sisaski “veiderdamine” seni meeldinud on, meeldib ka tänavune panus.

Kuna metal on üks popmuusika liike ja pop rajaneb enamasti klišeedel, tundub stampide ohtrus plaadil loomulik — ei mõju lihtsama vastupanu teed mineku, vaid loomuliku kulgemisena. Oivalistest muusikutest (Mihkel Mälgand, Marko Atso, Tarvo Valm, Kaido Kelder) koosnev taustabänd töötab veatult, Keijo Koppeli helirežii on diskreetne ja õhuline, kuid domineerivateks elementideks jäävad siiski klaver ja Siiri korraga higistama- ja lõdisemapanev hääl. Ilma selleta mõjuks “Meil on meri” nagu Metsatöll, “Hommikupuu” ja “Talveõhtu” nagu Paradise Lost, “Ei ole kunagi hilja” nagu romantiline Nõukogude estraad ja “Vii üle vii” nagu Urmas Alenderist laulmata jäänud ballaad. On põrumisigi — pala “Kiigu, kiigu” unustamise eest olen valmis raha maksma. Üldmulje on mu arust aga täpselt selline, nagu peakski jääma Siiri Sisaski maakeelsest flirdist roki raskekahurväega.

Eraldi esiletõstmist väärib jahmatavalt pungiliku seade ja Sisaski enda tekstiga “Siin ja praegu”, mida võiks pidada posthumanistide hümniks,ülistuslauluks üha kiirenevale tehnoloogilisele ja kognitiivsele progressile, kui autori enda tagurlik selgitus seda pea peale ei pööraks. 7/10