Nädala album
Pet Shop Boys
“Release”
STRONG>
(Parlophone)
Võtke teadmiseks, et seni, kui
ajalehetoimetustes töötab kas või üks Pet Shop Boysi fänn, on nende plaadid
nädala albumid.
Asi pole intelligentsuses, gay-attituudis, camp’is,
küünilisuses ega trenditeadlikkuses – neid omadusi leidub ajakirjandusmaailmas
tunduvalt vähem, kui üldiselt arvatakse, valdavalt on need heteroseksuaalsed
keskmise IQga korralikud pereinimesed, kes täidavad ajalehti artiklite ja
kolumnidega –, vaid selles, et žurnalistide jaoks kehastavad endine reporter
Neil Tennant ja arvutikujundaja Chris Lowe nende eneste salaunistust: olla
staar, vaba ja sõltumatu mees, kes ei pea iga päev tööl käima ja omanike pilli
järgi tantsima, kes omakorda tantsivad lugejate ja reklaamiklientide pilli
järgi.
Ma tean inimesi, kes ütlevad, et loobusid PSB kuulamisest pärast
“Actuallyt”. Või “Behaviouri”. Või “Veryt” või “Bilinguali”. Mõned eriti karmid
kujud väidavad, et loobusid juba pärast “Please’i”! Ja kui uskuda, mida linna
peal räägitakse, siis pärast “Nightlife’i” ei kuula neid enam mitte keegi. See
vääriks omaette analüüsi – fänn, kes ütleb lahti oma lemmikansamblist.
Samasugune mäng nagu armastuses – kumb jõuab varem öelda: ma ei armasta sind
enam! Kes ütleb esimesena, on võitja.
Poleks paremat hetke öelda head aega
Pet Shop Boysile kui nüüd, mil nad on väljastanud oma elu keskpäraseima albumi.
Tõesti, “Release” saab olla hea vaid Elton Johni “hilisloomingu” kontekstis.
Nullbiitidega, post-beatleslikud/pre-oasislikud ballaadid (“I Get Along”,
“Birthday Boy”, “Love Is A Catastrophe”). Quasi-cherilik vokooderiponnistus
laulus “London”, kus krutib nuppu Eiffel 65ga seotud rullnokk Chris Zippel.
Tagatipuks määrib ansambli mainet inetu plagiaadikahtlustus (“Home And Dry” vs
The Police “Every Breath You Take”).
Ning mida teeb siin Johnny Marr? Õige
vastus: käib kehaks, mängib luftkitarre.
Kui nii edasi läheb, siis tuleb
PSB-l suhelda üha hõreneva auditooriumiga. Lõbujanused valgekraed, kes mõtlevad
enesest kui hedonistidest oma lõunasöökide ja liisitud Hondadega ning
moodustasid nende koguduse, on ammu hausiradadele siirdunud.
Need aga, kes
jaksasid seikluse, mil nimeks “Release”, kaasa teha, said vaevatasuks ühe
kummalise ja painava kogemuse.
Napoleon ütles, et kes pole näinud agooniat,
pole midagi näinud. 4