The Flaming Lips tundub olevat üliõnnelik bänd. Vaatamata keerulisele elukäigule. Ligi 20 aastat tegutsenud ansambel tootis pikalt teise kategooria garaaži grunget ning on vaakunud ülepäeviti hinge, kui bändiliikmed tulevad ja lähevad, sootuks ära kaovad, flirdivad – autoavarii ja heroiini abil – surmaga või vaimselt kokku varisevad.
Rõõmsama poole pealt on neil ette näidata üllatuslik hittlugu “She Don’t Use Jelly” alternatiiv-rock’i maailmavallutuspäevilt (aastast 1993). Eksperimenteeriva bändi ja suurfirma Warneri sõbralik koostöö – kompanii andis välja isegi nelikalbumi “Zaireeka”, mille nelja plaadikest peab kuulama korraga neljalt plaadimängijalt. 1999. aasta läbilöögi-LP “The Soft Bulletin”, mida kuulnuna kogu maailma muusikapress lipsid jumalusteks kuulutas.
Ent vohav õnnelikkus peitub ennekõike The Flaming Lipsi muusikas. Võtke nende uus plaat. Selle läbivaks teemaks on surm, kuid see orkester on morbiidse kontseptsiooni juures ääretult optimistlik, sihikindlalt naiivne ja trillerdavalt kõlav. Kõige traagilise juures – nii IRLis kui plaadil – pumpab Flaming Lips sinusse siiralt elurõõmu.
Surmalugu jutustab Oklahoma kolmik – frontman Wayne Coyne, bassist Michael Ivins, multiinstrumentalist ja peamine lugude generaator Steven Drozd – läbi jaapani manga poole kaldu sci-fi-stoori, kus pisike tüdruk Yoshimi seljatab halbade plaanidega roosad robotid.
Monstrumite võitmiseks ja elumüsteeriumide lahendamiseks ei kasutata siin laser-bazookasid. Ega toorest jõudu. Vaid näiteks võbisevaid, kentsakaid, värvirikkaid ja ohjeldamatult voolavaid elektroonilisi hääli. Muretut akustilist kitarri. Tutsakalt hüplevaid, justkui rahulolematuid rütme. Kasutatakse rõõmustavat ühendkoori, kes toob oma harmooniasäraga öösel päikese taevasse (“Do You Realize?”).
Ja muidugi Wayne Coyne’i laulumaneeri ja unenäolise popmuusika võrratuid meloodiaid. Wayne ei saa kõiki noote kätte, ja seda armsamalt ja õrnemalt need laulud – mis on ausalt öeldes nii ilusad ja õhulised ja positiivset kosmost täis, et nad peaksid nagu terve maailma lemmiklaulud olema! – kõlavad. Iga “Yoshimi…” meistriteose laul peatab viivuks hingamise. Sarnane tunne võib tekkida veel vaid hämmastusest, kui potsatad keset imelist maastikku ja… avad silmad.
Kui te ei osta sel aastal ka ühtegi plaati, siis vähemalt seda katsuge ometi – kuidagigi! – kuulata. 9