“A Hundred Days Off”
(JBO / V2)
Ilma DJta Underworld on parem kui DJga Underworld.
Tohoh.
Milline meeldiv üllatus. Aastaid “rockikriitikute lemmik
tantsumuusika-ansambel” (üks tülgastavamaid tiitleid) olnud
Underworld on valmistanud albumitäie muusikat, mida on võimalik
kuulata. Veelgi enam: “A Hundred Days Off” on väga lähedal olemaks
sulakuld.
Ja seal sulakulla lähedal, pole ta jälle väga kaugel Underworldist kui sellisest. Näiteks eelmisest albumist “Beaucoup Fish” – Underworld on ikka hämar, teisest süngest maailmast, kindlameelsete horisont-rütmidega. See miskine arusaamatu ja alati Underworldis luuranud võigas-element on kadunud (või peaks vanade albumitega kordusõppused korraldama?). Lihtne ja laisk oleks arvata, et selle elemendi võttis kaasa kambast lahku löönud diskor-produtsent Darren Emerson, aga noh…
Bändi seitsmes ja jälle duona toodetud album viib poeetilisse transsi. Hoopistükkis luulekeeles tahaks rääkida temast. Igatsusest. Läbi lõpmatuse ja selle tunnetamise prisma. Aastaaegadest. Nende omapärasest ilust. Olla kosmiliselt romantiline… Stopp, tulge tagasi!
Ja tarvitagem näiteks albumi võtmelugu “Two Months Off”. Võimalik, et aasta 2002 kõige ilusam pop-lugu, koosneb peentest ja jämedamatest kihtidest: monstrumlikud kokkukuhjatud süntesaatorivallid, surinad, klõbinad, tuhat trummi, jäine kinin ja sellel Karl Hyde’I biofooniline vokaal (“You bring light in… you bring light in…”), mille meloodia läheb aina üles ja üles, üles ja üles, üles ja üles, kuni kõrgushirmu punktini. Millele järgneb vabalangemine. Varsti uus tõus.
Ja siin albumil on kõikjal umbes midagi sellist. Justkui-poolikute salmiosade ja venitatud refräänmoodustiste, hermeetiliste meloodiate, disain-inetuste ja imeiluduste ning tumedaid tundeid puudutavate helide vahele on Underworld läbi albumi peitnud krüptilist sõnumit. Mingit salapärast valemit… galaktilise harmoonia valemit, mis on märksa komplitseeritum kui armas yin ja yang logo. Stopp!
9
