Eksentriline trubaduur E Kaliforniast kõneleb maailmast asja tuumani jõudes.
Ei taha veel magama minna, homme tuleb raske päev, kuulame parem muusikat. Hetkel, mil neid ridu word documendiks vormistan, on minu jaoks parim “Shootenanny!”.
Kui kujutleksime võrdkülgset kolmnurka ning tähistame tipud tähtedega A, B ja C (kusjuures A = Kenny Rogers, B = Tom Waits ja C = Riho Sibul), siis võiksime geomeetrilise moodustise keskpunkti tähistada tähega E. E = Mark Oliver Everett = Eels. Ning ongi koordinaadid nõnda vahvasti maha märgitud meil? Siiski mitte. Seal kusagil eemal, kuid mitte kaugel plingivad D (nagu Dylan), Y (nagu Neil Young), J (nagu Lennon) ning E (nagu Costello). Ning seegi pole veel kõik! Aga rohkem ma teid oma rumala harrastusmatemaatikaga ei tülita.
Igaüks, kellel on elus õnne kuulda ja kuulata head muusikat (tõesti head – ning mitte ainult head ja ilusat, ka tarka ja intellektuaalset, kui me söandame seda sõna tänapäeval enam tarvitada), peaks teadma, et ameeriklase Mark Oliveri loomingus leidub kihte, toone, kõlasid ja tähendusi, mille märkimiseks tähestikus tähti võibolla alati ei leidugi. Ta on muusik nagu ollakse akvarellist või novellikirjanik. Väikevormide suurmeister. Mees, kes võtab kitarri kätte mitte ainult selleks, et lohutada meeli, toita unistusi ning äratada lootusi, vaid ka selleks, et kõneleda maailmast viisil, mis jõuab asjade tuumani. Nagu Balzac ütles: kõige suurem rõõm on kirjeldamise rõõm.
Kui te nüüd küsiksite, ons “Shootenanny!” parem kui “Beautiful Freak” või “Electro-Shock Blues” – tobe küsimus iseenesest, aga selliseid küsimusi esitatakse, enamasti plaadipoe müüjatele, kuid ka neile, kes vahel muusikast kirjutavad – ütleksin lihtsalt, et nad kõik on väärt. Kui aasta lõpus Areeni aasta albumite selgitamiseks läheb, siis ma juba ühte asja tean, mille oma ankeeti kirja panen. Aga sinna on veel hulk aega, kõigepealt tuleb homne üle elada.
Jõelt kerkib udu, teisel kaldal kireb Karla kukk, magama minna pole tõesti enam mõtet. Tuleb tore päev. 10
