“Kesto (234:48:4)”
(Mute)
Katsetava elektroonika superstaarid Soomest on tagasi. Väga palju nõudva Francis Baconi triptühhoni võttest lähtuva nelik-albumiga!!
Pan Sonic (Mika Vainio ja Ilpo Väisänen) lasi 3 aastat uue albumi ilmumist oodata. See ootus ei olnud asjatu. Uus album ületab igasugused ootused. Tegemist on uut loomingut sisaldava
nelikalbumiga, fakt mis iseenesest esialgu usaldust ei ärata. Aga Pan Sonic on plaadi kestusele andnud omaette tähenduse. Juba soomekeelne pealkiri "Kesto" viitab nii ajalisele kestusele, kuid samas ka vastupidavusele.
Ja see plaat on tõeline katsumus, mille tulemus sõltub pigem kuulajast. Ta nõuab väga palju, kuid annab ka heldelt vastu neile, kes on selleks valmis. Kolm esimest albumit kajastavad
Pan Sonicu senise loomingu erinevaid tahke.
Esimene plaat algab hoogsalt ja rokkivalt. Vahelduva eduga on kogu plaadi meeleolu elav, kohati agressiivnegi, müraseguselt närvidele käivaid kesksagedusi esile tõstev.
Teisel plaadil meeleolud raugevad. See on ehk neljast kõige rohkem klassikalist Pan Sonicut meenutav, selline minimalistlikel rütmistruktuuridel ja ürgselt hüpnootilistel helidel tuginev. Pilt on veel selge.
Kolmas plaat muudab aga olukorra komplitseeritumaks. Kontrollivat rütmi enam pole. Alles on vaid ähmane industriaalne, kummituslik, mis iganes kõigest loomulikust ja
harjumuspärasest kaugenev helimaastik. Kohati on see üsna tume ja sünge, sekka mõned helgemad kõlad, ühesõnaga elu käib veel ikkagi tavatajule hoomataval muutuste ja vahelduse tasandil.
Plaat lähtuvat tegijate sõnul Mika Vainio sümpaatse kunstniku Francis Baconi poolt kasutatavast triptühhoni võttest, mille kaudu kolmest üksteisele asetuvast erinevast osast kombineerub justkui üks terviklik teos. Pan Sonic läheb aga kaugemale, lisades juba saavutatud tervikule veel ühe osa, mis siin tähendab sõna otseses mõttes väljumist.
Neljas plaat sisaldab tunniajalist lugu "Säteily", mis võib viidata
sõltuvalt tähenduse andjast nii radiatsioonile kui ka särale selle
sõna helges tähenduses. Ilpo Väisäneni lemmikfilm on "Stalker", seepärast pole vast kohatu võrrelda seda läbi nelja plaadi kestnud otsingut antud filmiga. Viimases plaadis avaneb uks kuulajale tema enese poolt konstrueeritud lootuse/lootusetuse maailma. Ehk tegemist võib vabalt olla elutu seisundiga pärast kiiritusagooniat või särava ja kirka täiusliku õnneseisundiga - iluga tema kõige puhtamal moel.
Selles loos iseenesest puudub igasugune võimalus liigitumiseks hea ja halva skaalal. Tegemist on peegelmuusikaga. Nii nagu põhjapoolust või mõnda kõrget mäetippu vallutades minnakse ju tegelikult oma hinge sügavusi uurima. Selliselt annab neljas plaat oma igikestva antimeloodia ja tonaalsustel põhineva kristalse helifooni näol kogualbumile lõpmatuse mõõtmed, tuleb ainult osata seda tajuda. Pan Sonic seda õnneks tegema ei õpeta piirdudes vaid avastamisvõimaluse pakkumisega. 10
Aivar Tõnso
