"You Are The Quarry"
(Attack)
Morrissey tuli tagasi ja laulab Eestist - mida üks moz-lambuke veel võiks ihata!
See oli 80ndate esimese poole lõpus, kui haigus nimega The Smiths noori nagu loogu võttis. Nii mõnigi tolleaegne Metal Hammeri lugeja veerib tänapäeval usinalt Mixmagi või mõnda muud tantsumuusika zhurnaali. Morrissey fänniks jäädakse aga surmani - nii sügavalt puudutas õrnahingelisi see mees.
Mäletan, et Allan "väge täis" Hmelnitski omas kahte vinüülplaati. Üks neist oli The Smithsi "Meat Is Murder" ja ta kuulas seda iga päev. Nõukaajal, kui plaatide hankimine käis läbi ussi emmi, polnud Smithsi plaate meie legendaarselt plaadimäelt mõtet otsida, sest see oli okupeeritud nendesamuste Metal Hammeri lugejate ja proge-meeste poolt. Tuli sõita Riiga, sealsesse plaadimetsa. Mul oli seal oma agent nimega Riia Kutt, kes helistas, kui jälle uut kraami sinna mändide alla ilmus. Ja kui sai Riias "The Queen Is Dead"-il järgi käidud, ega ma siis hommikul kell viis koju jõudes magama ei heitnud. Bussijaamas olid sõbrad - kaks samasugust haiget - vastas ja me läksime seda maailma olulisemat plaati kohe kuulama. Sealt otse kooli. Nagu narkomaanid - pilk udune ja meel hajevil. Siis kord Tartus, mingis kohalikus kõrtsus, kus äkki Smithsi mängiti, hakkasid... ah teate, neid lugusid jääkski rääkima.
Samas peab piinlikkusega tunnistama, et ma nii hull fänn ka ei olnud, et taimetoitlaseks oleks hakanud. Aga Inglismaal räägitakse tervest põlvkonnast Mozi järgijaist, kes seda teinud on ja leidub neid siin Eestiski. Samuti tegin pattu ja jahmerdasin endiselt tüdrukutega. Õige Mozi fänn läks aga pärast järjekordset korvi saamist koju nutma, kuulas The Smithsi ja tänas tsölibaati, mille propageerija tema ebajumal vist siiani on. Morrissey fännid on eriline seltskond, no doubt!
Näiteks, kui Mihkel Raud otsustas - oh seda pühaduse teostust küll! - oma ansambliga "Everyday Is Like Sunday"-d koverdada, siis kleepis üks praegu DJ-ina tuntud mozhead plankudele armastatud teleajakirjaniku vastaseid plakateid. Muuseas, liigub sama mehega seoses linna peal legend, et just tänu tema intensiivsele kirjavahetusele Morrisseyga (ühepoolsele muidugi), laulab viimane oma uuel albumil ka Eestist (loos "America Is Not The World").
Nüüd siis pärast seitsme aastast pausi on Morrissey tagasi. Uue albumi väljaandmiseks puhus ta elu sisse vanale reggae-leibelile Attack ja tegutseb ka selle AR-ina plaanides muuhulgas ka oma LA naabrinaise, Nancy Sinatra, uue plaadi väljaandmist. Attack sellepärast, et Moz, nagu selgub on vana reggae-fänn.
Aga eks see tegelik põhjus oli ikka suurte plaadifirmade huvi puudumine (Moz oli pikalt ilma plaadifirmata). On magus tõdeda, mismoodi nad nüüd
hambaid krigistavad, sest "You Are The Quarry"-t on saatnud tõeline müügiedu. Ja parastame kriitikute üle, kes Morrissey maha matsid, et teha ruumi suvalistele ühepäevaliblikatele. Morrissey muidugi laulab ka neist
("You Know I Couldn't Last").
Kurat küll, ma juba mõtlesin, et see Morrissey-haigus on läbi põetud - tema kaks eelmist kesist soolokat ja intensiivne erineva elektoonika-, jazzi-, funki-, souli- ja jumal teab, mille veel kuur, on oma töö teinud, aga ei. Mängige näiteks "How Can Anybody Possibly Know How I Feel"-i ja minust saab jälle hajevil pilguga Morrissey-idioot. Jah, see plaat on nii hea! 9
