Mingis intervjuus rääkis Björk hirmust teha Bobby McFerrini plaat. Tõesti, McFerrin on ameerika Vladimir Sapožnin, ja igasugused human beatboxid on ka muusika ja tsirkuse piiril. Täiesti loogiline kahtlus, mis tekib, kui salvestada plaat, kus on väga vähe pille ja väga palju tavalisi ja ootamatuid inimhääli “inimtromboonini” välja. Muusika on siin erakordselt kehaline ja kõlab samas ikkagi kuidagi tehnitsistlikult, väga kaugel lihtsusest, mida võiks eeldada. Kohati mängivad või täpsemalt, imiteerivad inimesed siin mitte pille, vaid masinaid. Kes ei tahaks olla sämpler või trummimasin?
Plaadi kulminatsioon on minu jaoks keskel. Midagi nii ilusat kui koos Robert Wyattiga lauldud “Submarine” on raske ette kujutada. Vabavormiline vokaaljazz hõljub ja kaks lauljat ei saa kunagi kokku, nende lood on liialt erinevad. Üldse, kooripartiid näitavad Björki kui oma hääle piiratusest väljapoole minemise võimelist heliloojat. Miks mitte talt järgmisele laulupeole koorilaul tellida?
Suur osa plaadist on pigem nüüdis-vokaalmuusika, mitte pop.
Aga muidugi, ma ei kujuta ette, et ma võiksin Björki lakkamatult kuulata. Kogu keerulisusele vaatamata on siin midagi, mis häirib. Kui oled üht Björgi laulu kuulnud, oled ka kõiki teisi kuulnud. Võibolla “Medulla” teostuse ekstsentrilisus on reaktsioonikatse sellele mõttele, kui see võiks mingil kahtlushetkel Björgi enda peakesse ilmuda. 7
Björk
“Medulla”
(One Little Indian)
