New Yorgi päästnud viisik ja nende riskivaba temp number 2.

Ma kontrollisin. See ei ole trükihämu minu kätte sattunud The Strokesi vahelehe tagumisel fotol, et Julian Casablancasel on rinnal, umbes südame kohal, punane laik. Sama kindel, et teisel fotol siin vahelehel, on Julian käed suu ette kokku pandud. Justkui palvetaks.

Väga kaugel tahtmisest ja kombest otsida peidetud sõnumeid või tuhnida ridade (fotode) vahel, ei saa vastu kahtluseussile – The Strokesi ninamehel ja hingel, Julianil, on sõnum. Lihtne palve. “Palun kuulake seda tähelepanelikult ja sõbralikult, sest ma tõesti pigistasin siia kogu südame!”. Või midagi sellist.

Äärmiselt inimlik iseenesest. Pärast kogu seda haibi-, Hollywoodi pruutide-, ihast nõretavate ootuste- ja rokenroll-debauchery-koormat, mis The Strokesile pärast (ja tegelikult juba enne) aastal 2001 ilmunud debüütalbumit “Is This It” osaks sai. Aga, kamoon Julian, siin ei ole ju midagi radikaalset muud kui natuke üle 30-minuti strokesilikku musa! Te ju nügisite pärast kahte proovilugu ka produtsent Nigel Godrichi stuudiouksest välja, et see midagi… ära ei keeraks. Riläks.

Mhm, nii see on. Meil on 11 kolme-minutilist rokenroll-annust. Kindla, selge ja lihtsa ning samal ajal ebaloogilise struktuuriga ükskõikliku närukaela lood, üpris rõõmututel relationship-teemadel -  stiilis “oh, jäta mind ükskord rahule” - , täies mahus ilma taustavokaalideta. Ja kaks neist lugudest… opa!… üks moment… vahepeal kolksas postkasti üks “Room On Fire” aineline e-mail! Selline:

“1. see Strokesi uus plaat ei ole hea. See on SUPER!!!

2. tüübid on investeerinud meloodiakirjutamise tundidesse - eelmine plaat oli lihtsalt lahe andmine, ja uutmoodi sound, sellel plaadil on 11 lugu, millest igaühest võiks vabalt saada NYC hümn

3. kui ma seda plaati 5 korda päevas ei kuulaks, paneksin ta raami sisse ja elutoa seinale

4. 10 punkti

5. aasta plaat. Raudselt.

side lõpp”.

Niimoodi räägivad uuest Strokesist The Strokesi fännid tänavatel. Mis ma just ütlesin Julian! Edasi et… kaks neist lugudest on jamad. “Reptilia” – järgmine singel muide, mis on lihtsalt igav. Ja “Automatic Stop” – mulle ei meeldi see Clash-reggaelik kitarrikääks. Ülejäänud “Room On Fire” on tasemelt ühtlane ja kõrge. Kobe ja kahjutu. Sisse on toodud veidi rajumaid riffe (“The Way It Is”), kitarre, mis kõlavad kui Airi süntesaatorid (“12: 51”, “The End Has No End”) ja The Strokesi esimeseks soulballaadiks nimetatud “Under Control” on tõsiselt hea.

Aga pärast “Room On Fire” kuulamisi, olen üpris kindel: selleks, et The Strokesi maagiat (või selle puudumist) lõpuni mõista, on vaja ära käia nende kontserdil. Lämbus, higi, haisev urgas, pritsiv odav õlu, röökimine, vastik karglemine, saate aru küll – seda kõike on väga palju seal, kust The Strokesi muusika üleüldse pärit on. Kuni kontserdini siiski.

8