Tähelepanuväärseim ja parim Eesti popmuusika teos 21. sajandil.

Mis toimub? Tartu noormehest räägivad kõik tallinlased, isegi need, kes elu sees ühelgi hiphopi-peol pole käinud ja kelle meelest on räpp midagi, mida valmistatakse Räpinas. Romi sünnipäeval läksid sõbrad tellitud pitsat oodates vaidlema, mida Chalice täpselt ikkagi ütles:  kas “Ei taha su saksa raha” või hoopis midagi muud. Isegi niivõrd muusikakauge isik nagu Andrus Kivirähk teab tema nime ja see on ülim kuulsus, mida üks underground-tegelane võib Eestis saavutada.

Aga tegelikult pole imestada midagi. Kui mõtlen Eesti hiphop-scene'i peale, nii nagu mina seda tunnen – need mõnusad suhtekorraldajad ja reklaamimehed, kes tööst vabal ajal haaravad mikrofoni ning kukuvad laduma riime gängidest, mentidest, narkost ja litsidest – no tore, aga kogu see värk kõlab ikkagi neetult punnitatult ja kunstlikult (kui instrumentaalid välja arvata, need on teinekord tõesti super, au ja kiitus Criticalile ja teistele). Umbes nagu ärkamisaegne eesti luule, mis kujutas endast saksa poeesia kohmakat mugandust.

Kuid nüüd kõlab originaalne, südamest tulev, südametesse minev falsett, mis ülikiires tempos kommenteerib reaalset eesti elu. Ning teeb seda poeetilise paueriga, millesarnast eesti luules harva leidub. Gänge ja mente Chalice'i maailmas ei kohta – aga paljukest üks normaalne inimene neid ikka näeb, kui ta just “Politseikroonikat” ei vaata?  See-eest on igaüks hommikul üksinda kodus ärganud (“Tere Hommikust!”). Kõigil on  naine või sõbranna – kellel pole, siis neile leiab Chalice lohutuseks eriti õiged sõnad (“Preilisid on ka tegelt niisama vaadata hea”). Küllap igaüks on oma armsale vanaemale mõnikord vastu vaielnud (“Laula vanaema, laula koos vanaemaga”). Ning kõik me saame hakkama (“Me saame hakkama”).

Ütlen, et Chalice'i looming on originaalne ja ma mõtlen seda tõsiselt. Vist esimene eesti MC, kellele miski inimlik pole võõras. Hingesugulasi ja eelkäijaid tal muidugi leidub. Pealiskaudsem popmuusikahuviline nimetaks ehk The Streetsi ning tal oleks omal kombel õigus. Aga Hardi Tiiduse laskurkorpuse-aegsed kupleed, mida ta veel aastaid pärast sõda menukalt räppis? Või Juhan Viidingu targad, nukrad  ja iroonilised riimid “Amor Trios”? Ma saan aru, tänapäeva noortele ei pruugi need nimed midagi tähendada. Toome siis kaasaegsema näite.

1992. aasta novembrikuus ilmus album, mis pööras tollase eestikeelse popmuusika pahupidi justkui vana kasuka, demonstreeris ennekuulmatuid ideid ja kõlasid ning tegi seda jahmatamapaneva lihtsusega. See oli Onu Bella debüüt “Ma võtsin viina”. Unustame koledused, mis kergemeelne Bella hiljem korda saatis ning lihtsalt nendime tõika – mingitel raskestiseletatavatel põhjustel moodustavad “Ma võtsin viina” ja “Ühendatud inimesed” suurejoonelise ja väga üksildase tandemi, nii erinevad kui nad ka seejuures on. Ja tegelikult ikka väga kummaline, et viimase üheteistkümne aasta kaks kõige tähtsamat plaati tulevad Tartust.

Nojah, ükski prohvet pole kuulus oma kodukohas. Küsisin tuttavalt tartlaselt, kas ta teab Chalice'i ja mida ta temast arvab - ning kuulsin vastuseks nii palju kollast stuffi, et sellest jätkuks mitmeks SLÕhtulehe artikliks. Aga selline see Eesti elu juba kord on – kõik on kõigiga seotud, kõigil on kõigi kohta arvamus. Ühendatud inimesed.

Jazz oskab nüüd räppida, räpp oskab mõelda ja inimkeeli rääkida. See on hetkel vist kõige parem uudis meie kodumaal.

10