Nädala album
Jah, see on moderniseeritud bossanova. Jah, see on Joao Gilberto tütar, mitte Astrud Gilberto oma. Jah, need on kaksteist sulnist portugali- ja ingliskeelset laulu, kaastegevad muuhulgas sellised Brasiilia staarid nagu helilooja ja löökpillimängija Carlinhos Brown ja lauljatari ema, omaaegne staar Miucha. Jah, produtsendiks on ka Björki ja Madonnaga töötanud Marius de Vries. Nagu ühe kindla žanri kindel näide? Midagi trendikatele, kuid juba üle kolmekümne kontoriinimestele? Bossanova Norah Jones, nagu üks kriitik juba märkis? Ei tea, ei tunne nii hästi Norah Jonesit. Muusika, mis meenutab Rio randa ja kokteilipidusid Wallpaperi illustratsioonidelt, nagu paljud kriitikud on märkinud? Võibolla.
Omas žanris on see lihtsalt hästi tehtud plaat, mis kannatab ka vaikset kuulamist; elektroonilised ja naturaalhelid sulavad sundimatult kokku, emotsioonid mahuvad rõõmsa rahu ja kerge kurbuse vahemikku. Parimates lauludes on see miski, mis hea brasiilia muusika meeldejäävaks muudab, kindlalt olemas. Carlinhos Browni "Aganju" muutub siin millekski nagu õilsate tulnukate laevalt maha astunuks ja mujalgi on elegantseid kujundeid. See on turvalise maailma sügise-eelne muusika. Sellist muusikat võiks minu raadio mängida just siis, kui ma ta lahti keeran palaval suvisel õhtupoolikul, kui taevas on pilves, linnud lendavad üle õue ja kass jälgib neid põõsa vilust. Kokteilipidu polegi vaja, selle võin siiasama põõsaste vahele välja mõelda.
Muidugi võiks sellele kõigele veel teisitigi läheneda, lammutada ilusat pealisehitust ja näha selle kõige taga väsinud traditsioone ning müügiedu konstrueerimist. Aga milleks? Sellise ilmaga? 7