Omas žanris on see lihtsalt hästi tehtud plaat, mis kannatab ka vaikset kuulamist; elektroonilised ja naturaalhelid sulavad sundimatult kokku, emotsioonid mahuvad rõõmsa rahu ja kerge kurbuse vahemikku. Parimates lauludes on see miski, mis hea brasiilia muusika meeldejäävaks muudab, kindlalt olemas. Carlinhos Browni "Aganju" muutub siin millekski nagu õilsate tulnukate laevalt maha astunuks ja mujalgi on elegantseid kujundeid. See on turvalise maailma sügise-eelne muusika. Sellist muusikat võiks minu raadio mängida just siis, kui ma ta lahti keeran palaval suvisel õhtupoolikul, kui taevas on pilves, linnud lendavad üle õue ja kass jälgib neid põõsa vilust. Kokteilipidu polegi vaja, selle võin siiasama põõsaste vahele välja mõelda.

Muidugi võiks sellele kõigele veel teisitigi läheneda, lammutada ilusat pealisehitust ja näha selle kõige taga väsinud traditsioone ning müügiedu konstrueerimist. Aga milleks? Sellise ilmaga? 7