NÄDALA ALBUM

Fleetwood Mac
“Say You Will”
B>(Reprise)
Rock-seebi-ooperi veteranid on tagasi enneolematuga. 

Vean kihla, et kui keegi teist tänasest popmuusikast elumärke otsimas käib, siis jääb kommertslik peavooluline täiskasvanurock üle vaatamata. Kasvõi näiteks hirmust elusuuruses Phil Collinsit kohata. Ja seda hirmu ma mõistan. Oma tühisemas ja pealetükkivamas osas on tegu ikkagi muusikaga, mis liibub meie vastu kogu oma küünilise turu-uurija kirglikkusega, lipitseb võltsilt, lunib meie raha, katsub meeldida…

Kuid sealt pealtnäha mitte kaugel juhtub ometi imesid. Muusika, mis ei kõla kui kidur kokkulepe. Mis on terane, emotsionaalne, elegantne, ihaleb magusaid harmooniaid ja hellitavaid orkestratsioone, ehitab justkui kirevat altarit, et vaigistada viirastusi ja tõrjuda deemoneid meie kõigi elust.

Sedasorti kõrgustesse ulatub Fleetwood Maci lugu. Ühtmoodi vaadates lugu sellest, kuidas kompetentsest Briti bluusrockist kasvas plaadil "Rumours" välja kõrgprooviga Ameerika meinstriim. Teisalt aga on see deemonite, nendele alistumise ja nendega võitlemise lugu. Trummar Mick Fleetwood läks kokaiiniga pankrotti. Kitarrist ja juhtiv helilooja Lindsay Buckinghami ning lauljatar Stevie Nicksi kooselu mandus vastastikusse põlgusse ja vihkamise. Ning Nicks omakorda jõudis sõltuda pea igast tabletist ja pulbrist, mis iial leiutatud. Ja nüüd siis see plaat, viiekümnendates eluaastates bändi esimene stuudioteos viimase 16 aasta jooksul. Üks parimaid, mida nad iial teinud. Ehk kõige kirglikum, kõige suurema emotsionaalse pingega.

Kui teid huvitab, mismoodi "õige" nende muusika on, millises täpses ja ülevas tasakaalus, siis alustage näiteks voolujoonelisest esiksinglist "Peacekeeper". Tolles loos laulavad Buckingham ja Nicks kõige kiuste koos, võitlevad, et minevikku alla neelata, kuid ometi jääb see kusagile kurku kriipima ja loo resümee on sünge: "This is not a test it's not a drill take no prisoners only kill."

Parimad lood siin teevad haiget kõik, muusikaline ambitsioon lööb haavad sügavale. "Murrow Turning Over In His Grave" on pingelise funk-furooriga folk. "Everybody Finds Out" on Nicksi mõrkjas tiraad ("When love starts out in the darkness / It doesn't do well in the light"), taustaks absurdselt, pillavalt luksuslik pop-pillerkaar. Ning kulminatsiooniks muidugi kuueminutiline art-rock-transs "Come", kus Nicks kõlab hetketi nagu Diamanda Galas, Buckinghami kitarr leegitseb kui palavikus ja Fleetwoodi trummid pilluvad sädemeid. Taevas olgu tunnistajaks, mitte midagi sellist pole nad iial teinud.  9