“The Cure”
(I Am / Geffen)
Indipopi suurkuju tagasitulek metali-meeste abil.
2004 on olnud kurioosne aasta. Ühe, väljavalitud aasta sees on teinud korraga come-back'i kriitikute 80ndate olulisemad lemmiklapsed, kes maitsesid mainitud kümnendil ka karjääri mahlakaimat kommertspirukat. Ei osanud Igor Mang meid talvel hoiatada, et planeetide seis toob ühe obadusega tagasi Pixiesed, Morrissey ja Prince’i. Et neile rõkkab jälle kiidulaul, nad müüvad virnade viisi plaate ning kontserdipileteid, nagu poleks vahepealset koomat olnudki. Samuti ühendab neid parnassile tagasironimise eelsoojendus: rasvaselt öeldes viimased kolm aastat on iga teine kiitev plaadiarvustus või uue artisti tutvustus tõstnud tähtsama mõjutana esile ühte neist.
Sellesse üles ärganud või äratatud tähtede nimekirja võib lisada The Cure’i. Enne kui kriitikud jõudsid sel suvel ühest suust hüüatada: ""The Cure” on nende parim album pärast “Disintegrationit”!”, osutati The Cure’i kõladele uute lemmiklaste - The Rapture, Hot Hot Heat ja Interpol – muusikas ja nu-metal-staaride eeskujusid ülestunnistavates intervjuudes.
Et siis “Parim album pärast “Disintegrationit””? Ühtpidi on selle väitega erakordselt kerge nõustuda, sest millist pärast-“Disintegration”-albumit keegi (okei, peale “Wishi”) üle kahe korra on üldse viitsinud kuulata? Ka vastu on õnnetuseks kerge vaielda - “The Cure” ei ole siiski midagi nii head, mis sedasorti ülirõõmsaid tervitusi vägisi esile kutsuks.
Miks. Plaat kõlab meelihangutavalt plekiselt, ma mõtlen seda õhukest metalli siin. Teadagi: muusika produtseeris ja andis isikliku plaadifirma alt välja nu-metal'i superprodutsent (ja The Cure’i fänn) Ross Robinson. Kõige heavy'mad lood rookis bändi sisuline ainuliige Robert Smith küll välja, kuid heliplaadil on ülekaalus mitmekihilised, ent tuimad ja igavad müravallid. Ning neile laulab Smith peale kogu kurgu võimsust ärakasutavaid hüpervokaale, maneeris “ahastavad hüüded staadionilt lahkuva publiku tagasikutsumiseks”. Parem on siis, kui ta nii ei tee (“Anniversary”, “Going Nowhere”).
Ja need draamakuninglikud lauluread, mis Roberti üle-ülemeigitud huultelt lenduvad… See on selle plaadi kõige kiuslikum probleem. Kui Pixiese, Morrissey ja Prince’i puhul tundub vanade riffide, nippide ja asjade ajamine iseenesestmõistetavana, ehk isegi veel kummalisemaks marineerinuna, siis aastal 2004 näib eksistentsialismi padrikus usku, lootust, armastust ja iseend otsiv Robert Smith läbi-lõhki kohatuna. Absurdsusena. Esialgu, vabandage, kinnikiilunud naeruväärse poosina. See kisa ei saa ju olla tõsi? Kuhu on kadunud see Robert Smith, kes talutas meid mööda pool-sürrealistlikke fantaasia-urkaid? Rohkem mängu ja vähem mornitsemist palun. (Ja just see hüljatud hinge ala on see ala The Cure’i loomingulisest pärandist, millest on inspiratsiooni ammutanud hukatuslikud nu-metal artistid.)
Loetud “The Cure'i” kiitvad arvustused sundisid mind plaati rohkem kui viis korda läbi kuulama. Ega ma muidu poleks aru saanud, et tegelikult on Smith noodivihikust tõepoolest korralikke pop-hitte välja pigistanud. Te ei märkaks midagi veidrat, kui raadiojaamade esirotatsioonis kõlaksid “The End of the World”, “alt.end”, “Before Three”, “(I Don’t Know What’s Going) On” – võib-olla keegi kontrolliks kalendrist siiski aastaarvu – ning “Taking Off” võiks ladusalt olla uus “Friday I’m In Love”. (Peaaegu nagu “Us or Them” on “Fascination Street” osa kaks.)
Kogu kommertspotentsiaalile vaatamata – parim album pärast “Disintegration”-it võinuks siiski parem olla. 6
Siim Nestor
