NÄDALA ALBUMi lisa: Chandrasonic: muusika pole karjäär, vaid elustiil
ADFi kõrghetkeks võib endiselt pidada albumit “Rafi’s Revenge’i“ (1998), mis esitati omal aastal Mercury auhinnale.
ADFi uus plaat „Enemy of the Enemy“ on neil 10 aasta jooksul neljas ja taasühendab muusikud suurfirmaga EMI. See on ka esimene album MC Master D-ta, keda asendavad mikrofonil Aktarvator ja Spex. Plaadi produtseeris Adrian Sherwood, külas käisid veel Ed O'Brien ansamblist Radiohead, Sinead O'Connor, hindi vocalist Sonia Mehta, On-U Soundi Ghetto Priest ning kauaaegne kollaboraator Navigator.
Chandrasonic pole ainult kitarrist, plaatidel (ja laividel, kui need laivid on soundsystemid) ta ka programmeerib.
Mida enne ADF-i tegid?
Olin ühes bändis. Olin õpetaja, tegelesin kurtide ja pimedatega.
Kui tihti Pakistani külastad?
Pole kunagi käinud.
Mida arvad aasia muusikat maailma toovatest esinejatest? Nt värske UK singlitabeli 4. koha Panjabi MC?
Väga lahe mees! See lugu on muide 4 aastat vana. Talvin Singhiga oleme sõbrad, ta on väga professionaalne helilooja, mitte ainult Aasiat tantsumuusikaga segaja. Cornershop meeldib ka. Soovitan DJ Suki’t.
Kui tähtsad on jazz ja dub sinu ja ADF-i jaoks?
Loomulikult väga tähtsad. Lee Perry, Scientist, King Tubby, Miles, Sun Ra jne jne. Aga ma kuulan kõike. Kitarri õppisin Joy Divisioni, Gang of Fouri ja Public Image’it kuulates. Public Enemy meeldib. The Streets. Ms Dynamite. Kõik meie liikmed kuulavad kõike.
Käid sa endiselt klubides?
Käisin just viimane nädalavahetus Brixtonis bhangraõhtul. Kas drum’n’bass on liiga träänssiks muutunud? Ma ei pane seda tähele, ma kuulan muud drum’n’bassi. Sellist, mida sel õhtul mängiti.
Räägi uuest plaadist.
(Intervjuust ei jäänud sõnagi diktofonis pöörelnud kassetile. Aga ainuke vastus, mida ma ka hiljem ei mäletanud, tuli just sellele küsimusele [õhh!!! – toimetaja]. Sorry... näib olevat kõige raskem sõna. – Märt Milter)
Palju sa aastast muusikale kulutad?
Kõik 12 kuud.
Aga kui on vaba aega – sport huvitab?
Ei, pigem käin kinos. Igasugused filmid meeldivad, nii Hollywoodi kui maailma kino parem osa. Viimase aja parim elamus on üks Iraani film. Mitte Kiorostami. Kuigi tema “10“-t tahaks küll näha.
Telerist vaatan uudiseid ja “Aliast“. “24“ esimesed osad olid väga head, aga siis hakkas venima ja lõpp oli hoopis vale.
Raamatuid loen. Ajakirjandusest Guardianit ja kõiki muusikaasju.
Palju teie plaate ostetud on? Elad majas?
Korteris.
Perekond?
Situatsioon on hetkel selline, et ma parem ei räägiks sellest.
Mida sõjast arvad?
