Nädala album(id) (11. nov)
Kaks sügise oodatuimat hip-hop-plaati valmistavad ootamatu pettumuse.
On vast nii olnud, et muusikat armastav publik ja teatud osa kriitikutest on haaranud januse hasardiga igat plaati meenutavat eset, millele on peale kirjutatud Talib Kweli või Mos Def. Midagi valitsevast hip-hop-voolust teistsugust, midagi hingele ja midagi kõrvale, võis neilt alati loota. Paraku viivad need kaks Brooklyni räpparit, kes lendasid (põrandaaluste) tähtede sekka 1998 aastal ühise Black Star albumiga, meid uute plaatidega punkti, kus see healoomulik eelarvamus tuleb lukustada. Ambitsioonikad “The Beautiful Struggle” ja “The New Danger” rassivad tublisti ja katsuvad vallutada erinevaid maailmu, aga ei jõua kusagile.
Kolmanda sooloalbumiga “The Beautiful Strange” katsub Talib Kweli lõpuks ometi ja lõplikult läbi lüüa kommertsosakonnas. Sound on häbematult 2004 – vanade soulilugude hõng ja tükikesed, millest uus soul kokku kleebitud. Vanale võitluskaaslase Hi Tek kõrvale on produtseerima palgatud Just Blaze, Neptunes, Kanye West, Supa Dave West ja teised. Plaadi algus on päris hea. Rokilik “Going Hard” kuulutab hoogsa paraadi algust. Järgmises loos - “Back Up Offa Me” – on värvilist veiderdavat funki. Siis tuleb “Broken Glass” Neptunes-vabriku raskekaalu süntorelite ja kerge sõjakusega. Ja plaat on läbi.
Siit ja sealt leiab veel kosmilise läikega silikoonseid saunde ja andekalt kokku mätsitud sämplikimpe, kuid varem kui albumi lõpuks on selge, et tegemist on keskpärase kommerts-räpp-albumiga. Guest-listi on end miskipärast sokutanud Faith Evans, Anthony Hamilton, Mary J. Blige, Res, (ja hea küll, ka) Common ning Charlemagne juhtimisel korratakse üht ürgset räpp-kuritegu – laenatakse laulujuppi The Police’ilt. (Seekord läheb loosi “Every Little Thing She Does Is Magic”).
Kõige selle juures on Kweli plaadiga meeldivam aega veeta kui istuda koos uue Mos Defiga.
Massiivne, tund ja veerand kestev “The New Danger”, on Mos Defi kui kunstniku julge statement, hiiglaslik shedööver, kontseptuaalne suurteos, nende sõnade halvimas varjundis.
Def on loonud siia sünge relvi, sõda, sutenööre, getosid, narkootikume, räpaseid ja julmi pimedaid tänavaid täis maailma, millest ta ise sammub läbi justnagu õiglase südame ja ülestõstetud kraega boogie man. Boogie man, kellele on kõik teada, kellele pole võõras ükski stiil – olgu see hard rock, blues, soul või boheemlaste kohviku jazz - kes julgeb katsetada kõike ja kes, ma kahtlustan, endamisi lootis, et küpsetab valmis up-deititud “What’s Going On”-i. Ei saa öelda, muidugi, et reaalne maailm parem või rõõmsam oleks, kui see, mis maalitud plaadile “The New Danger”, kuid Mos Defi interpretatsioonis kõlab see teadvustus-pakett ülepakutult kunstlikuna ja sellel ei ole midagi pistmist kategooriaga “kuulamisnauding”.
Mos Def on loobunud hip-hop shabloonidest ning kirjeldusena on see kindlasti äärmiselt tore, aga ta ei saa läbi kulunud maneerideta ja ainuski joig ei taba hüpnoosi või lummust tekitavaid närve. Def teeb asja halvemaks oma näitlejaannet mängu tuues ning etendab vokaalides erinevaid karaktereid. Väga tüütud on need kuuldemängumomendid. Mõnes paigas – ma ei tea kas ma julgen seda öelda, aga okei – tundub, et teisel pool mikrofoni on Wyclef Jean. Oh, no! – just nimelt.
Hip-hop on Kwelilt ja Defilt käest ära jooksnud. Kas nad püüavad veel rajale aitava inspiratsiooni-sädeme kinni? Kes teab. Jääb loota, et nad kõiki sõpru ei kaota.
Talibile 5 ja Defile 3
