Nädala film: Ema vaikib isast
“Grbavica”
Austria/Bosnia-Hertsegoviina/Horvaatia/Saksamaa 2005. Stsenarist ja režissöör Jasmila Zbanic. Mängivad Mirjana Karanovic (Esma), Luna Mijovic (Sara), Leon Lucev (Pelda), Kenan Catic (Samir), Jasna Ornela Berry (Sabina), Dejan Acimovic (Cenga),Bogdan Diklic (Saran), Emir Hadzihafizbegovic (Puska).
Berliini festival andis “Grbavicale” oma peaauhinna Kuldkaru. Võib mõista žürii esinaist, briti näitlejatari Charlotte Ramplingit, kes tahtis tollase festivali küllalt julma programmi hulgast esile tõsta midagi inimlikku. Hõbekaru teenis Michael Winterbottomi “Tee Guantanamosse”. Muide, žürii Grand Prix’ sai taani “Supp”, ekstravagantne ja õrn lugu transseksuaali armastusest. Nii “Supp” kui ka “Grbavica” olid noorte naislavastajate esmatööd täispikas mängufilmis. Kuid ilmselt tundus žüriile Jasmila Zbanici (s 1974) “Grbavica” ühiskondlikum ja päevakajalisem, kuna film käsitles just ja praegu endises kodusõja piirkonnas toimuvat.
See on tõesti “kurb-kurb draama”, nagu ETV seda tutvustab, tegevuspaigaks “Grbavica, Sarajevo äärelinn, mida ümbritsevad veel avamata massihauad ja kus uue mošee minaretid kõrguvad üle korrusmajade”. Seal elab üksikema Esma oma 12aastase tütre Saraga. Raha pärast läheb Esma tööle ööklubisse ettekandjaks. Ööklubi peab kohalik kriminaal. Tütar Sara sõbrustab koolis Samiriga. Mõlemal on isa sõjas kangelasena langenud. Kuid üks kooliekskursioon, kus langenud sõjakangelaste tütred saavad tasuta sõidu, toob ilmsiks, et Sara isa pole kangelaste nimekirjas. Ja kahtlustav tütar nõuab emalt tõde. Selgub hoopis, et ema oli sõjavangide laagris seksuaalvägivalla ohver ja Sara õige isa on “tšetnik”. Režissöör on öelnud, et ta vältis sõna “serblased”, kuna ta ei soovi ühelegi rahvale kollektiivset süüd. Ta kasutab mõistet “tšetnikud”, nii nimetati serbia sõjaväelistes rühmitustes osalejaid. Grbavicasse vedasid serbia sõdurid bosnia naisi. Režissööri andmeil vägistati sõja ajal Bosnias 20 000 naist.
Küllalt lihtne film, milles siiski jääb puudu veenvusest ja ajaloolise draama sügavustest, on meie jaoks lausa valgustuslik olukorrast lõuna-slaavlaste juures pärast rahvus- ja usurahutusi, kui mälestused on veel painavad ja värsked, ent ometi tuleb koos nendega edasi elada. Film ei püüa elustada mäletamisi tagasivaadetes, nagu harilikult talitatakse, sõjakoledused on tegelastel meeles kui kummitused. Teame tugevaid filme Balkani sõjast endast, kuid siiani polnud neid, mis näitaksid, kuidas jätkub elu pärast sõda. Siiski optimistlikul noodil lõppev film on saanud auhindu kümnel festivalil, kuhu ta pärast Berliini ringlema valiti.
