UUS NÄGU: Jacek (Mateusz Kościukiewicz) peab pärast tööõnnetust hakkama elama uue, siiratud näoga. Foto: A-One Films

„Näos“ on kaks peategelast – üks on Poola väikelinnas elav heatahtlik hevi­jorss Jacek ja teine on hiiglaslik Jeesus. Täpsemalt – korralikest katoliiklastest poolakad ehitavad filmis veel suuremat Jeesust kui Rio de Janeiros ja kohalik eluvend-ilusmees Jacek on üks neid, kes ehituse peal tööl käib. Seda muidugi ajal, mis tal jääb üle metal’i kuulamisest ja oma kuuma tüdruksõbra põrutamisest. Kuid hetkel, kui hiigel-Jeesus on veel pooleli, tema kivised käed nõutult ausa Poolamaa pinnal lebavad ja pole veel kõrgustesse tõusnud rahvast õnnistama, satub Jacek ehitusplatsil koledasse õnnetusse. Ta jääb küll ellu, kuid kaotab oma kena näolapi ja selle asemele siirdavad arstid üsnagi monstrumliku moodustise. Vaene mehike peab uue elu ja uue moluga kohanema, mis pole üldsegi lihtne – nüüd on ta küll väga kuulus, aga kõik pelgavad teda.

„Nägu“ on veider, naljakas ja emotsionaalselt kaasahaarav. Film on ainest saanud 2010. aastal päriselt Lõuna-Poolasse püstitatud maailma kõrgeimast Jeesuse kujust. Szumowska pilguheit rahvuslik-religioossele sümbolile on süsimustalt ja sürreaalselt irooniline ning oma looga viitab ta näole, pealispinnale, mida väljapoole kuvatakse, ja selle võimalikele vastuoludele asjade tegeliku seisuga. Film on kriitiline nii silmakirjalike usumeeste kui umbusklike ja kitsarinnaliste maakate suhtes, kelle hulgast tegelikult mitte keegi tõelist kannatajat ehk Jacekit aidata ei oska ega suuda.

Loo moraal sisemisest ilust ja eelarvamustest on ehk sutsu lihtsakoeline, aga tegelikult on „Nägu“ just seda tüüpi linateos, millesarnaseid tahaks, et ka Eestis rohkem tehtaks – film, mis kõneleb nüüdisajast, oma riigist ja inimestest ning mille režissööril on selge autoripositsioon. Film, mille autor oskab kasutada kujundit ja allegooriat ning mis jääb kummitama ja annab mõtlemisainet ka pärast kinost lahkumist.

Artises ja Elektriteatris alates 15. veebruarist.