Tegu on originaallooga, mis uurib vormimuutvate skrullide vastu võitleva kree impeeriumi sõdalase Versi (Brie Larson) salapärast minevikku. Kui Versi mentor Yon-Rogg (Jude Law) saadab ta missioonile, mis ebaõnnestub, avastab naine end planeedilt Maa 1990ndate keskpaigast. Ta saab tuttavaks Nick Furyga (arvuti abil noorenduskuuri läbinud Samuel L. Jackson) ning püüab peatada skrullide sisseimbumist Maa elanikkonna hulka. Oma missiooni käigus avastab ta nii mõnedki saladused.

„Kapten Marveli“ teeb unikaalseks ja vaatamisväärseks ennekõike naissoost peakangelane. Larsen on kaasahaarav, ta suudab korraga olla tugev ja ka veidi haavatav. Film kannab oma progressiivset staatust kiiduväärse kergusega, seda rõhutamata. Kui välja arvata üks märulistseen, mille taustaks kõlab No Doubti „Just A Girl“ (filmis rõhutatakse aeg-ajalt veidi tüütult 90ndate hitte, et vaatajatele tegevuse toimumise aega meelde tuletada), ei ole tegelikult „Kapten Marvelis“ viiteid tüdrukute alamale staatusele võrreldes matslike meestega, pole ka naksakaid teravmeelsusi naiste suust meeste ülemvõimu kohta. Kapten Marvel on naine. Ta on võimas ja tugev. Ja enamat polegi vaja.

Muus osas on film tavapärane Marveli blockbuster ja üha enam on tunne – arvestades, et „Tasujad: Lõppmäng“ esilinastub peagi –, et see pole mitte niivõrd terviklik film, vaid üks peatükk üha jätkuvast saagast. Aga „Kapten Marvel“ vajutab märulistseenides õigeid nuppe ja doseerib ka huumorit parajates kogustes. Ja filmis on ka armas kummardus Stan Leele.

„Kapten Marvel“ mitte-fänne Marveli usku ei pööra, aga sammuke edasi on see küll. Kui superkangelase filmis võivad olla tulnukad, rääkivad pesukarud ja kõndivad puud, võib seal olla ka naine.

Kinodes alates 8. märtsist.