Cannes’i festivali pressilinastuse lõpul kostis vilet ja “buuu”-sid. Karjujaid võib mõista. Filmi on ebamugav ja isegi piinlik vaadata. Pilt inimolendi julmast ekspluateerimisest – ja tänapäeval. Mitte Eduard Vilde “Raudsed käed”/”Külmale maale” eelmise sajandi algusest. Ja karjujad polnud Ida-Euroopast. Mure oli võõras.

Ent aktuaalsus ja elulähedus neis paigus, mida mängufilmis harva näeb, tõidki seni dokumentalistina tuntud austria režissööri Ulrich Seidli (s 1952) taiese Cannes’i võistlusprogrammi, ja samal põhjusel ma ka riskin tuua selle nädala filmiks. Siin pole eneseteadliku keskklassi liikme tööotsimist. See on elementaarvõitlus enda inimväärikuse eest. (Kaht peaosa, ukraina õde-sanitari Olgat ja austria supermarketi endist turvameest Paulit mängivad, muide, mitteelukutselised näitlejad.) Pärast Cannes’i näidati filmi veel Karlovy Varys, Torontos, Londonis, Sofias.

Ka PÖFFil.

PÖFFil tutvustas filmi Tõnis Leht:

Karmi musta huumoriga vürtsitatud, provokatiivne ja valus film uuest Euroopast, kus Ida ja Lääs muutuvad nii heas kui ka halvas üha sarnasemaks. Tööpuudus kollitab inimesi terves Euroopas ning peamine erinevus on, et kui Ida-Euroopas tähendab töötus kohe halastamatut vaesust, siis Läänes ei aja töötus tingimata tänavale, vaid toob kaasa identiteedikriisi ja kasutusetunde.

Tegemist on ühe julgema pilguheiduga postsovetlikku maailma ning Ida- ja Lääne-Euroopa muutunud suhetesse. Film on teravalt aktuaalne ka Eesti vaataja jaoks, sest Euroopas töö ja õnne otsimine on viinud kodunt tuhandeid eestimaalasi ning jätnud Eestisse sadu lähedastest lahutatud perekondi.

Kuigi film on niihästi tõsine kui ka naljakas, pole ta entertainment. Katarsist ta ei anna. Lugu on liiga masendavalt elulähedane. Aga just selliselt oleks ta nagu hoiatav õppefilm meile, kes me ikka ja jälle sinisilmselt lääne poole vaatame ja sinna sama sinisilmselt rändame.

P.S. Film ei ole lastele.


Teisipäeval, 4. mail kl 22.10 ETV

taies■■■□
huumor■□□□
märul□□□□
põnevus■□□□
tunded■■□□
erootika■□□□