SURM MERE PÕHJAS: „Kurski“ peategelane Mihhail Averin (Matthias Schoenaerts). ACME FILM OÜ

On palju küsitud, miks luuakse filme lähimineviku jubedatest sündmustest nagu terroriaktid või suured õnnetused. Need lood sisaldavad isiklikku ja sageli ka rahvuslikku draamat ning kangelase-narratiivi, mis on loomulikult hea lähteaine. Mulle aga tundub, et üsna sageli on seda tüüpi filmide (samuti VR-kogemuste ja arvutimängude) taga ka üsna küüniline kalkulatsioon, et õudne sündmus on massimeedia poolt „ära bränditud“ ning publik tahab seda vaadata juba ainuüksi väiklase, ent igati inimliku tunde „jumal tänatud, et see minuga ei juhtunud“ pärast. Lähiajaloost tulevad kohe meelde „Patriootide päev“ Bostoni maratonist, „Deepwater Horizoni katastroof“ Mehhiko lahe naftaplatvormi õnnetusest, „Utøya, 22. juuli“ ja „22. juuli“ Breiviku massimõrvast jne. Nüüd on meie ees järjekordne võigas lugu. Sel korral siis lugu Vene allveelaevast Kursk, mille meeskond riigi saamatusest ja soovist hoida oma sõjaväega seotud saladusi lihtsalt ära uputati.

„Kurski“ tegemiseks on kokku pandud tõeline all-star-meeskond – režissöör Thomas Vinterberg, operaator ­Anthony Dod Mantle, helilooja Alexandre ­Desplat, Euroopa tippnäitlejad jne. Kuid tulemus on kummaliselt anonüümne – ta on ära lavastatud, ära näideldud ja kokku monteeritud professionaalselt ja annab toimiva ülevaate toonastest sündmustest, kuid mõjub puiselt, tuimalt. Britid, belglased, austerlased, rootslased jne mängivad taanlase käe all kerge vene aktsendiga inglise keeles ja kokku on vormunud korrektne action-melodraama-europuding. (Meil tekib selle filmi puhul muidugi veel oma lisatasand, kuna teame üht-teist vene elust, ja seetõttu mõjuvad mõned stseenid lihtsalt naeruväärselt.)

Kuidagi ei saa „Kurski“ vaadates üle tundest, et Vinterbergil, Dogme 95 liikumise algatajal ja tobedate ülepaisutatud kommertsfilmide ühel kunagisel esipõlgajal, näib puuduvat oma uusima linateose vastu igasugune kirg. Miks selline suure andega huvitav režissöör sedavõrd suvalise ja tavalise filmi tegi, jääb täiesti arusaamatuks.

Kinodes alates 15. märtsist.