Eesti filmil on enamasti käsil mitu suunda, kuhu üheaegselt liikuda, ja mitu lähtekohta, kust liikuma hakata. Publiku soovide väljaarvestamise ja ristvõimendamisega paistab nüüd kõik viimaks hästi olevat. „Klassikokkutulek 2“ tuleb, „Svingerid“ pole veel ära läinudki ning mitte väga kaugel silmapiiril paistab „Pilvede all“. Meediaseriaalsus jõuab kinodesse ning nende seni lahus seisnud meediumite segunemist, filmi ja televisiooni pooleldi pealesurutud svingimist, on põnev jälgida. Seda muidugi juhul, kui ise osalema ei pea.

Aga on olemas veel üks koht, teatava süngevõitu kinokogemuse isatalu. Siit pärinevad teistsugused filmid. Neid ei olegi teab mis palju, aga nagu ikka häirivalt erinevad nähtused, äratavad need tähelepanu ja vahel aktiivset mõistmatust.

Sulev Keedus tegeleb oma filmides enamasti valusate teemadega. Filmi „Mehetapja/Süütu/Vari“ keskmine novell seob päris tabavalt neid korduvaid motiive, mis tema töödes on varem vilksatanud. 

« Avalehele 0 Kommentaari