Filmi peategelased on rikas jaapani pärijanna, kes elab üksildast elu uhkes maamajas, ja tema uus teenijanna, kel tekib omavahel armusuhe.

Lõuna-Korea režissöör Park Chan-wook on paljudes intervjuudes rõhutanud, et tegu on feministliku linateosega. Sellele julgeks nüüd küll veidi vastu vaielda. 

Ühest küljest on küll filmi peaosalised kaks noort naist, kes haaravad ohjad enda kätte, et n-ö pahale patriarhaadile koht kätte näidata. Kuid hoolimata „Nobenäpu“ kaunist visuaalsest küljest ja vapustavast stilistikast on filmi fookus ikkagi väga suurel määral iluleval erootikal. Kaamera libistab end kuidagi liiga iharalt mööda noorte naiste siidiseid kehakumerusi, mis daamede ihuvõlusid demonstreerides neid ikkagi objektistab, nii et vähe pole. Lõppkokkuvõttes jääb tunne, et väidetava feministliku sildi all näidatakse meile ikka vana head meesterahva seksuaalfantaasiat sellest, kuidas kenad aasia mimmud üksteist limpsivad. Milles ei ole iseenesest ju midagi halba, ärge saage minust valesti aru. Lihtsalt seda vaadates on pidevalt tunne, et seesama ekspluateerimine ja soostereotüüpde kinnistamine, millele „Nobenäpp“ režissööri (ja ka mitmete filmikriitikute) sõnul end otsekui vastandaks, toimub seal filmis täie hooga edasi. (Natuke perversselt mõjub filmi lesbilist konteksti arvestades ka eestikeelne pealkirja tõlge. Loo aluseks olnudSarah ­Watersi romaan on „Finger­smith“ („Taskuvaras“), selle põhjal tehtud filmiadaptsiooni ingliskeelne pealkiri on „Handmaiden“ („Teenijanna“). Eestikeelne „Nobenäpp“ lisab sellele uue ja ehk liiga üheseltmõistetava lisatähenduse, aga see selleks.)

« Avalehele 0 Kommentaari