Euroopa kinoilm on USA-le vastandudes kiitnud ikka oma vähest staarikultust, autorite suveräänsust ning kunstilist ideederikkust. Paratamatult süttivad aga oma tähed siingi mandril ja mõnedest võrdsetest saavad ajapikku võrdsemad, kellele lubatud enam kui teistele.

Euroopas on üks ajatule parnassile jõudnud loojatest Michael Haneke. Tahes-tahtmata juhtub ka sellise skaala tegijatel filme, mis jäävad alla eelmistele meistriteostele, kuid saavad sellegipoolest täiesti arvestatava tähelepanu osaliseks, sest „see on ju ometi Tema tehtud“. „Õnnelik lõpp“ on üks säärane film, mis on saanud hulga väärikaid nominatsioone, aga ausalt hinnates – kui sama stsenaariumiga filmi oleks teinud mõni väiksema kaliibriga lavastaja Prantsusmaalt või Saksamaalt (meie pisikesest Eestist rääkimata), oleks see olnud üks suhteliselt märkamatu järjekordne Euroopa „väärtfilm“ oma väga piiratud leviga. Aga nimi müüb, niivõrd kui saab avalike fondide rahaga tehtud filmi levitamist müügiks nimetada.

« Avalehele 0 Kommentaari