Kui vaadata „Portugali“ kui eneseotsingufilmi, võib kergesti pettuda, sest peategelase (ja ka kõrvaltegelaste) motivatsiooni kohta jääb küsimusi üles rohkem, kui film vastata jõuab. Ja üsna kindlasti tabab pettumus neid, kes sööstavad filmi kallale feministliku riistvaraga – naine, kelle eksistentsiaalses heitluses on süüdi valge keskealine mees –, sest selles võtmes jääb kulgemise ime tabamata. (Lihtsakoeline rahulolev isane – Margus Prangeli veenvas esituses – on niikuinii alati kõiges süüdi, sellest pole ju mõtet filmi teha.)