Nädala film: „Star Wars: Viimased jedid“
Järjekordsed jõulud, järjekordne „Star Wars“. Läänemaailmas ovatsioonidega vastu võetud „Viimased jedid“ jätkab sealt, kus tunamullune „Jõud tärkab“ pooleli jäi – mässuliste seljad on vastu seina surutud ning ebavõrdses võitluses Esimese Orduga tuleb loota kangelanna Rey eneseotsinguile, müütilise Luke Skywalkeri naasmisele ning Disney võimele kustutada mälust George Lucase lavastatud episoodid I–III.
Kui „Jõud tärkab“ oli lõbus ja ladus retroseiklus, mis käis läbi kõik saaga fännidele armsad tegelased, paigad ja esemed, siis möödunud talve eraldiseisev „Rogue One: Tähesõdade lugu“ ei peljanud olla tume ning tõsine nagu „Impeeriumi vastulöök“. Küsimus, kas seeria jätkamisel on ka muud ambitsiooni kui fännidele torti ette kanda ja miljardite kaupa dollareid vastu kraapida, tekkis muidugi juba ammu. Sama kahtluse vari hõljub ka „Viimaste jedide“ kohal. Ehkki tumedust ja rõhutatud jutumärkides ootamatuid pöördeid jagub siiagi, on see valdavas osas siiski lastele suunatud pillerkaar – suuremate hingetõmbepausideta jantlik märul, mis hüppab ühest suurest vastasseisust järgmisesse.
Oleks väär väita, et lavastaja Rian Johnsoni loodul selged võlud puuduksid. Sisuliselt jagub põnevaid küsimusi müstilise Jõu olemusest, hea ja halva tasakaalust ning perspektiivi lõputust suhtelisusest, aga lähemal süvenemisel pole need palju enamat kui paljad markeeringud. Kas „Star Wars“ süvenemist üldse vajab, on muidugi omaette küsimus. Vaatemängu jagub ja osa sellest on kunstiliselt silmapaistav – filmi märksõnaks on punane, sest just seda värvi on uhkes märulis tükeldatavate kurjuse isanda Snoke’i käsilaste mundrid ning viimaseks tegevuspaigaks saava planeedi pinnalt kerkiv soolatolm.
Kahe ja poole tunnise kestuse juures jõuab see kõik aga ka puhta meelelahutusena kergelt väsitama hakata. Näitlejatöid jagub jätkuvalt heast – Daisy Ridley Reyna, Adam Driver Kylo Renina ja Mark Hamill Luke Skywalkerina on oma sõiduvees – karjuvalt karikatuurseni, nagu Oscar Isaac kangelasliku lenduri Poe Dameronina või Domhnall Gleeson natsikindral Huxina. Nende vahel on Pixari-laadseid nunnusid olendeid ja piiksuvaid roboteid, kelle lelusid müüa, ning kilde vaimukast kohatuseni, et tuju hea püsiks ja keegi kõike liiga tõsiselt ei võtaks. Ikkagi jõulud, lapsed ja selline värk.
Tempo mõttes on „Viimased jedid“ vilkuv kullimäng lõputute madinastseenide vahel. Vähe sellest kõigest järjestub mingi loolise loogika või karakterite arengu alusel, pigem nõuab iga stseen kellegi või millegi ootamatut sekkumist, murdelist pööret või asja kulgu mõjutavat deus ex machina’t. „Star Wars“ on 21. sajandil siiski nagu Marvel, DC või iga teine suur frantsiis – lõputu kliimaks ja iseseisva ambitsioonita püüe vaatajale paari tunni jooksul iga hinna eest meeldida, teda tuttavas ja turvalises maailmas hoida ning sinna veel ja veel tagasi tuua. Seega popkorn kätte, 3D-prillid pähe ja kiidukooriga kaasa, eks ole. „Viimased jedid“ on nagu pulgakomm – värviline ja magus, aga ajuhammastele üpris kahjulik (ja mõeldud ennekõike lastele).