"Suburra: valu, veri ja võimuvõitlus" Foto: Estinfilm OÜ
Režissööril võtab paarkümmend minutit aega, et päris oma tee leida, sest alul eksleb ta kerges otsustamatuses, kas liikuda Scorsese, Coppola, Sorrentino või hoopis neo noir’i radadele. Ilmselgelt on inspiratsiooni leitud kõigist eelnevaist, aga mida aeg edasi, seda enam tulevad läbi ka hoopis orientaalsemad, Kurosawa samuraieeposte mõjutused. Vihm, klannid, aumõiste, vägivald, ootamatud tapmised, tasakaalutus ja tasakaalu otsing. Klišeederohke, aga mõjub nõnda, et filmi lõppedes on ta siiski kuidagi oskuslikult naha alla pugenud.
« Avalehele 0 Kommentaari