KORRAGA KAUNIS JA HIRMUTAV: Dakota Johnsoni (keskel) kehastatud tantsija liitub nõidade poolt juhitud tantsuakadeemiaga.

„Suspiria“ on kummardus Dario ­Argentole, tema samanimelisele klassikalisele õudusfilmile ja Itaalia giallo traditsioonile laiemalt. Tegu on ootamatu kombinatsiooniga, sest giallo on olemuselt ju pool­erootiline slasher-õudukas, aga Guadagnino on tõenäoliselt üks kõige maitsekamaid tänapäeva režissööre, tema teoste esteetika on reeglina hingematvalt elegantne ja tegelaste psühholoogilised profiilid viimse detailini nüansseeritud.

Millise kaveri siis hea maitse kuningas verd ja kisa täis Argento „Suspiriast“ neli aastakümmet hiljem on teinud? Esialgse filmi hullus ja pimestavalt kontrastsed värvid on läinud, selle asemel on sotsiaalpoliitiline kommentaar läbisegi lämmatava psühhoseksuaalse ängiga. Filmi keskmes on ambitsioonikas noor tantsija (Dakota Johnson), kes tuleb Berliini, et liituda kuulsa tantsuakadeemiaga. Kõrvalliinina tutvume Berliinis töötava psühhiaatriga (Tilda Swinton, taas kord mitmes rollis), kes piinleb oma minevikutraumade küüsis.

Huvitav on see, kuidas uues „Suspirias“ on naised ebaerootilised – kuigi film räägib ju ilusatest poolpaljastest tantsijatest, ei jäädvusta kaamera neid ahvatlevalt, „naiseilu“ käsitlemise tipphetked jäävad aga filmi ekstaatilisse lõpuossa. Guadagnino nägemuses satume me kõik lõpuks ühte pimedasse ja niiskesse keldrisse, mis on korraga nõiakunst, vagiina, põrgu, häving, lagunemine ja uuestisünd. Teine paeluv metafoor, millega režissöör mängib, on edu hind – see, milliste sisemiste deemonitega peab silmitsi seisma looja, milliste ohverduste hinnaga toimub tõus tõelisse tippu. See on lugu kolmest veretilgast saatanale, hinge müümisest. Ja ühtlasi meis kõigis tegelikult peituvast jõust.

„Suspiria“ võib oma kahe ja poole tunnise pikkusega kohati tüütuks muutuda ja siia on ilmselgelt kokku surutud liiga palju teemasid, aga filmitekstina on ta nii rikkalik, et ühest vaatamiskorrast isu täis ei saa.

Kinodes alates 7. detsembrist.