Mul oli enne selle filmi vaatamist kaks hirmu. Esiteks, kas „Pohmaka“-staar Bradley Cooper ikka veab välja suure rolli draamafilmis, samal ajal ise ka ennast lavastades (ta mängib üht peaosa, on filmi režissöör, üks stsenaristidest ja ka produtsentidest), ja teiseks – ega see jumala eest pole muusikal klassikalises mõttes, s.t ega tegelased ei räägi omavahel lauldes.

Õnneks selgus, et mõlemad mured olid asjatud – Cooper on ekraanil suure­pärane ja tegu on muusikutest ­rääkiva filmiga, kus tõepoolest palju lauldakse, aga õnneks ainult stseenides, kus see loogiline tundub, mitte ei hakata trussikuid jalga sikutades leelotama, kui vahva päev on või kuidas armuvalu lämmatab.