NÄDALA FILM TÄNA ÕHTUL: Punkbudism ekraanil

See pealkiri ei kuulu mulle. Nii hindas filmi "Tühi maja" inglise ajalehe The Guardian esikriitik Peter Bradshaw.

Korea ühe tuntuma režissööri Kim Ki-duki "Tühi maja" on valmilik armastuslugu. Noor seikleja murrab sisse võõrastesse majadesse, mille omanikud on ära. Ta kasutab kortereid kui oma kodu, kuni kohtab ühel päeval ühes majas neidu, keda tema abikaasa terroriseerib.

Film on nii vähese dialoogiga kui üldse võimalik, ja see on lausa armulaul kinematograafilisele pildile. Pilti kannavad nii fotograafiline kujund kui inimeste liikumisžestid. Fotograafilisus loob kujutuse ja žestid vahendavad tegevust. Ja samas on see film inimsuhetest ja üksindusest, ootusest, "et keegi avab luku meis endis kui tühjas majas".

Filmi võib jagada kolmeks vaatuseks. Esimeses tutvustab lavastaja peategelast, teises arenevad suhted mehe ja naise, kahe haavatud hinge vahel. Kolmas seob reaalse ja irreaalse. Võib arutleda, justkui oleks Charlie Chaplin või Buster Keaton toodud tänapäevasesse linnakeskkonda.

Rahvusvaheline Filmiajakirjanike Föderatsiooon (FIPRESCI) hääletas 2004. filmiaasta parimaks korea režissööri Kim Ki-duki filmi "Tühi maja" (Bin-jip; ingl k 3-Iron). Ka allakirjutanu hääletussedelil oli see film esimesel kohal. Eesti filmiajakirjanikud hindasid sama aasta PÖFFil "Tühja maja" festivali parimaks taieseks põhjendusega: "Originaalne ja visuaalselt lummava pildikeelega film loob vaikusest uue reaalsuse, jutustades unikaalsel moel loo inimese teekonnast vaimsele vabadusele, mis on ka teekond armastuse juurde, kuni olemise tähenduse tunnetamiseni."

Film sai PÖFFil üldse viis (!) auhinda: žüriilt parima režii, FIPRESCIlt äramärkimise, ajalehe Postimees žürii ja publikuauhinna.

Kim Ki-duk

(s 1960), Korea tuntuim režissöör, läks 17aastaselt vabrikutööliseks, järgnes viis aastat sõjaväes ja kaks aastat kristliku kiriku juures vaimuliku kutseks valmistudes. A-il 1990-92 elas Pariisis kunstiüliõpilasena ja tänavakunstnikuna. Korraldas Euroopas näitusi. Hakkas kirjutama stsenaariume, sai auhindu. Sõitis tagasi Koreasse ja debüteeris režissöörina ("Krokodill", 1996).

Tema tööd on festivalidel alati tähelepanu pälvinud. Väikese eelarvega filmid koondavad tähelepanu autsaideritele, filmides on äärmuslikke vägivaldseid stseene. Neid esitatakse aga väga stiliseeritud laadis. K. väldib olustikulisust ja taotleb alati tugevat kujundlikkust.
Lavastanud 15 filmi, olnud ise ka nende stsenarist. Arvukalt festivaliauhindu.