„Tõnu Kõrvits. Lageda laulud“ on film, milles looja, loodu ja looming põimuvad eriliselt puhta intiimsusega. Film, mida on hea vaadata kõigil, kes mõtisklenud inimene olemise haprusest. Esmatasandil on tegu ääretult lihtsa filmiga – Tõnu Kõrvitsast räägivad heliloojast isa, spordiarstist sõber, taksojuhist peretuttav, presidendist klassiõde, luuletajast Brontë teksti tõlkija, pensionärist naaber jne. Lisaks mõned Tõnu hetked koos režissööriga, oma õpilastega kompositsiooni erialalt ning vahepaladena kaunid drooniga kõrgustest filmitud looduskaadrid külmunud Eestimaast, üks kontsertsalvestis, üks proov, mõned oravad ning ongi kõik. Selles filmis puudub täielikult portreežanri klišeelik kronoloogilis-saavutuslik elulooline tasand, milles klopitaks üles portreteeritava hobisid, tähtsust ja saavutusi, et milles oli ta Nõukogude Liidu parim, Eesti Vabariigi esimene või nüüdisaja olulisim. Ainult puhas lõige otse loomingu salaruumi – mõned harali mõtisklused, mis tõukuvad „Lageda laulude“ kuulamiskogemusest, aga ka lihtsalt, niisama naljatledes pillatud kerged laused.

Tõnu Kõrvits. Lageda laulud. Treiler. from Marianne Kõrver on Vimeo.

Novembris mähkub laskuv pimedus meie maa ümber erilise jõuga ning „Lageda laulud“ on ilmselt üks parimaid võimalikke filme, mida selles valguse kadumises kaaslaseks võtta. Võib-olla muutub seal sees nii turvaliseks, et kui kaamos taganema hakkab, siis ei raatsigi enam selle uue valgusega kaasa minna? Kuigi suvi ja rohelus on selles filmis kohal ainult peegeldusena aknaklaasil, on „Lageda lauludes“ peidus tohutu elusamus. Samamoodi režissööri poolt ilusaks kujundiks vormistatud tuule käes hõljuvates raagus puuokstes ja kuivades kõrrelistes, mis taevast vaadatuna moodustavad aina uusi ootamatud seoseid ning elumustreid.

Kinodes alates 8. novembrist.