Tõlkinud Johannes Semper, kujundanud Ülo Emmus. Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn, 2004. 616 lk.

Eelmise aasta lõpul tulid väga lühikese vahega välja kaks Dekameroni, mis sisuliselt erinevad teineteisest vaid välimuselt, kuigi mõlemad kirjastajad väidavad, et nende oma on parem – “Eesti Raamat” väidab, et toimetamine on parem, “Tänapäev” viitab luksuslikumale köitele. Hinnavahe on neil siiski vaid mõnikümmend krooni.

Mina isiklikult eelistan väärikalt 600-aastase raamatu puhul konservatiivsemat kujundust, Tänapäeva oma meeldib mulle rohkem. Aga kui minna sisu juurde, siis see on ikka veel tõeline pärl. Eesti keeles ilmus esimene valik Dekameroni lugusid 1906. aastal, siis veel ainult täisealistele mõeldud teos “Wabadel tundidel”, 1908, seejärel 1930. aastal F. Taideründi tõlge. See tõlge, mis tänapäeva jõudnud – Johannes Semperi oma - ilmus esimest korda 1957. aastal, seejärel 1993. Nüüd siis kaks korraga lisaks. Dekameron igasse eesti kodusse!

Neile, kes mingil hämmastaval kombel ei ole “Dekameronist” mitte muhvigi kuulnud, olgu lühidalt öeldud: kümme noort, seitse neidu ja kolm noormeest, põgenevad 1348. aasta katku eest maamõisa, kus pidutsevad kümme päeva, nautides häid roogi ja veine ning jõudeelu. Iga päev jutustavad kõik osalised ühe loo, suur osa neist on kergelt riivatud, mõni rohkem, teine vähem, kuid hoogsad ning ladusalt edasi antud on need kõik. Ja ei mingit liigset arhailisust, kui seda lugeda tänapäeval. Siin ei ole teil mingi Kalevipoeg, Parzival vms. ajahambast puretud raskesti seeditav tekst. Ja selle teksti lõplik versioon sai valmis 1353. aastal. Ja siit on pärit väljend “pidu katku ajal”.

Ma leian, et need sada novelli ON laiatarbekaup, ärgu peenetundelised snoobid vihastagu, kuid neid jutukesi loevad lustiliselt nii professorid kui torulukksepad. Ja tegemist on raamatuga, mida tahaks ikka ja jälle pihku võtta ja siit sealt mõne novelli üle lugeda. Kui kapsaks kulub, tulevad uusväljaanded, võimalik, et mitu tükki korraga. Taevas olgu kiidetud!