Esiteks on tegu tekstiga, mis moodustab esmapilgul – ja aeg-ajalt ka teisel pilgul – saarekese tollel massikirjanduse ja kõrgkirjanduse vahelisel hämaral alal. Sellise kirjutuse pinnas asub loomulikult antiigi ja valgustuse loogikas, kuid ometi on seda kõvasti lahjendatud tänapäevase semiosfääri nõuete ja ootustega.

Lihtsustatult: inimesed tahavad ühekorraga olla majanduslikult edukad ja ennast armastada, nad ei taha olla stressis ja tegevuseta; nad tahavad saada väljaspoolset abi ja võimalikult kergesti; nad tahavad elada korraga kesklinnas, mere ääres ja männimetsas. Nad tahavad psühhiaatrit, samas selle eest vähe makstes. Seetõttu ehk ongi laialdaselt populaarne Dale Carnegie’ stiilis väljendusviis.

Teisalt: “Filosoofia lohutus” pole siiski käsiraamat a la “Ärge muretsege, hakake filosofeerima!”. Loomulikult on Bottoni teose puhul tegu õpiku žanri osava topeldamisega. Raamat sobiks nii kooliõpikuks – kui ohtralt on siin pildimaterjali ja põnevaid paralleele! –, filosoofiasse sissejuhatamise maitsestamiseks; kui ka eluabiõpikuks, argiseks abimeheks. Kuid seegi pole kõik.

Nagu suurele osale õpetajatele kohane, läheneb Botton filosoofiale positivistlikult. Kuid Bottoni positivism on harjumuslikust sügavam ja tõsisem. Kui kujutleda lihtsustatult ühe sissejuhatava filosoofiaõppejõu meetodit, siis loengu alguses räägib ta pisut Platoni eluloost ja läheb siis üle Platoni mõtete vahendamisele. Üleminek eluloost mõtteloole võib olla järsk, mingit sujuvat üleminekut pole sageli tarvis.

Botton aga seob filosoofi eluloo ja mõtted üheks tervikuks, vermib filosoofist ja tema mõtetest üheainsa särava ja raske mündi, mida mälu vitriinis imetleda. Montaigne’i reis Roomasse teeb temast antropoloogia eelkäija, Seneca nukker stoitsism ja Sokratese meeleavarus kanduvad üle ka nende käitumisele legendaarsetel surmahetkedel. Armastus mägede vastu paneb Nietzsche teatud mõtteviisi ja metafoore armastama.

Rääkides Epikurosest soovitab Botton mitte liiga palju oma rahalise olukorra pärast muretseda, vaid hakata elama sellega, mis on, sest seda on ikkagi piisavalt. Sellele kinnitust saades loeb lugeja läbi ka mõne Epikurose mõtte ja tutvub tema isikuga.

Üks võimalikke küsimusi filosoofiast ongi, kas filosoofia peaks tooma ka mingit praktilist kasu – kasu argises elamises, mis moodustab elust ju lõviosa. Kui filosoofiast huvitunu püüab avada ebaõnnestunult konservikarpi ja viskab siis vahkvihas avaja ja karbi aknast välja, kas on filosoofiast talle ülepea kasu olnud? Kes arvab, et ei, lugegu kindlasti Bottoni “Filosoofia lohutust”.