Raamatut “Laama ja Linnart” lugema asudes oli minu südames pisuke pelgus. Sest kas pole selle peategelasteks Tema Pühadus XIV dalai-laama (1935) ja Eesti idateaduse isa Linnart Mäll (1938–2010)? Lisaks on selle koostanud mu enda õpetaja Andres Herkel. Millest aga hirm? Sest ma olen autoriteetide suhtes alati ettevaatlik olnud. Sest neile peab viitama ja neid austama. Ent mis peamine – autoriteetsusest autokraatiani on vaid üks samm.

Mulle on alati võõristav kuulata Mälli õpilaste isikukultuse suunas kalduvaid ülistusi oma õpetaja aadressil. Ajapikku olen hakanud mõistma, et viga polnud mitte suurmehes, kes oli kahtlemata võimekas idauurija ja markantne isiksus, vaid järgijais. Õpilastes, kes vajasid nõukogude stagnatsiooni ja taasiseseisvumise segastes tingimustes kedagi, kes mängiks riigivastase karismaatilise prohveti, teejuhi ja protestivaimu kandja rolli. Õnneks on Mälli vanimad õpilased suutnud end seekord tagasi hoida ning raamatust on saanud nende ühistööna tasakaalukas väljaanne.

Sama probleem on dalai-laamaga. On ju tema puhul isikukultuseks palju enam alust. Tõsiusklike tiibetlaste ja budistide jaoks pole ta mitte pelgalt Tiibeti usujuht ja (nüüdseks endine) ilmalik liider, vaid bodhisatva Avalokitešvara kehastus. Igikestev Tiibeti (ja maailma) kaitsevaim ja budistlik jumal, just nagu James Bond, kes seisab iginoorena Briti krooni teenistuses, kehastagu teda milline näitleja tahes. Uskmatule jääb dalai-laama aga samasuguseks idamaiseks guruks nagu Maharishi Maheshi Yogi, Osho või Sai Baba. Selle tõestuseks on paarkümmend eesti keeles ilmunud raamatut, millest valdavas osas jagab dalai-laama õpetusi, kuidas olla õnnelik, armastada kõiki ja hoiduda halvast.

Iseküsimus, kas dalai-laama ja Linnart Mälli kõrvutamine on kohane. Põhimõtteliselt võib kõrvutada keda iganes, ent kas see on ka otstarbekas? Õnneks pakuvad selleks suurepärase põhjenduse laama kolm visiiti Eestisse aastail 1991, 2001 ja 2011 ning asjaolu, et külaskäikude initsiaatoriks oli Mäll. Samas, kui räägitakse laamast, siis räägitagu laamast, ning kui Mällist, siis Mällist. Ühe elu ja tegevus ei defineeri teise oma.

Raamatu tekstid on vähesidusad. Esmalt intervjuu dalai-laama visiitide korraldaja Sven Grünbergiga, millele järgnevad kaks paaris käivat teksti: Märt Läänemetsa ülevaade laama elust ja ­Andres Herkeli mälestused Mällist. Viimase paari moodustavad peatükk inimõiguste olukorrast Tiibetis (Herkel) ning Mart Laari ajalooalane sissevaade Tiibeti ja Eesti saatuse sarnasustesse. Kuigi kõik viis kompavad sama teemat, on tekstid stiililt ja laadilt ülierinevad (intervjuu, biograafia, mälestus, artikkel, ajalooline essee). Lisamiinuseks on keeletoimetaja nõrk töö. Rõõmustab, et kujundaja on südamega asja juures olnud. Ning et on olemas Tõnu Nooritsa fotod, mis albumit elavdavad. Ilmselt ongi fotomaterjal raamatu koostamise parimaks põhjenduseks.

Ühes olen Andres Herkeliga sama meelt: Eesti vajab Linnart Mälli biograafiat. Sest käesolev raamat on pigem dalai-laamast ja tema Eesti-visiitidest. Mäll on siin küll oluline, ent mitte esmatähtis. Seega ootan Linnart Mälli elu- ja tegevuslugu. Kõige parem, kui Eesti idateaduse kontekstis. Ehk võiks see koguni olla Eesti orientalistika ajalugu.

Mitte miski eelkõneldust ei tohiks ent juhtida meie tähelepanu kõrvale Tiibeti kurvalt saatuselt. Sest eks ole ju Tiibet selle teose kolmas peategelane. Ja Hiina Rahvavabariik selle loo pahalane. Ning kõik, kes töötavad Tiibeti okupatsioonist vabastamise nimel, väärivad ülimat austust. Laama. Ja Linnart. Ning kõik arvukad kaastundlikud olendid nii selles kui teistes maailmades.


“Laama ja Linnart. Tiibet ja Eesti”

Koostaja Andres Herkel. Fotod Tõnu Noorits
Go Group, 2012. 150 lk.