NÄDALA RAAMAT: Anthony Bourdain “Koka rännakud”

Tõlkinud Juhan Habicht.;Varrak, 304 lk.

Mineva aasta novembris sõitsin ma Poolasse. Ma ostsin säält ühe ilusa mütsi ja paar juustu. Tädikesed tulid Krakowisse linna tagant mägedest ja müütasid mustrilisi juustukesi otse tänaval. Kui politsei paistma hakkas, varjusid memmed kangialustesse – neil puudus tarvilik lubatäht. Enne Krakowisse jõudmist jäi ette Kopenhaageni lennujaam. Sealt ostsin Anthony Bourdaini raamatu “A Cook’s Tour”. Suurepärane raamat! Nii hää, et pärast Poolamaalt naasmist andsin teose Varraku-Krista hambusse ega ole seda tänini kohanud. Küll aga panin kuuma päikese kaitseks 30ndal juulil esimest korda pähe Poolast ostetud soni. Ja just samal päeval nägin, et “Koka rännakud/täiusliku eine otsinguil” on Juhan Habichti tõlkes avaldunud. Kui see ei ole kokkusattumus, siis minge ja norige neid Igor Mangi või Silvi Vraidi käest.

Bourdain on üks kirjaoskaja New Yorgi kokk, kes mõned aastad tagasi elu viimased paarkümmend eri köökides veedetud aastat hulluks raamatuks kirja pani. Raamatut saatis liiga suur edu ja nõnda ei antud vaesele Anthonyle enam mahti pliidi taga kulinaarkunsti teha – pidi intervjuusid andma ja mööda autogrammijagamisi ja telešõusid kondama. Mees jäi kurvaks. Ja leidis, et maailm on nägemata jäänud. Leppis kirjastajatega kokku, et teeb uue raamatu, kuni kuulsus maha jahtunud pole. Et rändab kõigis maapalli paikades, mis talle alati huvitavad tundunud, sööb ja kirjutab. Ärimehed hõõrusid käsa, panid telekaamerad sappa ja teele nad läksidki.

Seatapp Portugalis, peensöömaajad Baskimaa ja California parimates restoranides, eluohtlik ekstreemsport Kambodža ja Vietnami džunglites, lambaküpsetamine ja hašiš Maroko kõrbes, toitumine talvisel Venemaal – Bourdain teeb maailmale vägagi põneva tiiru peale. Ja parimad osad tekstist ei pruugi sugugi toiduteemalised olla. Nagu hääs reisikirjas ikka, saab lugeja ka siit raamatust oma ilmapildile värvikat lisa. Mingist kuivast informatiivsusest, mis tihtigi reisiraamatute puhul painama kipub – ei pruugi ju tark reisi- või teadusemees meisterlik sulesepp olla – pole juttugi. Võib hetkiti kõngeda nii jubeduse kui ka naudingu kätte. Saab teada, millise relvaga mõnes Kambodža klubis lehma või vesipühvli pihta tohib tulistada või millisele toidule eelistaks autor süüa oma kolmkümmend aastat tagasi maetud koera. Ja lõpuks saab ka päris mitu ideed nii järgmise õhtusöögi kui järgmise reisi kavandamiseks. Mu isiklikes kõrvades hakkab “Vietnam” üha kaunimalt ja kõvemini kõmisema.

“Koka rännakud” on üks täitsa teistsorti raamat. Ma arvan, et rännu- ja kokaraamatute fännid leiavad ja loevad teda niikuinii. Mu meelest saavad tõelise ja tegeliku kaifi aga nimelt nood lugejad, kellele viinapits ja steak meeltmööda on – ja kes samal ajal tahavad ühe pagana põneva inimese kaudu mitut müstilist maailmakildu kaeda. Paremat või mugavamat maailmareisi oskan ma välja mõelda, aga Bourdaini omast terasemat ja raputavamat vaevalt.